Jõulud

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis sel aastal olime esimest korda jõululaupäeval oma kodus. Varem on ikka olnud nii, et ühel aastal Taneli ja siis järgmisel aastal minu vanemate juures.
Sel aastal hakkasin juba varakult oma veenmistööga peale: jõuluõhtul oleme Sipelga tänaval ja veenmistöö kandis vilja! Jõulud omas kodus oma pere Taneli vanemate ja vennaga. Aga alustame siis algusest.

Jõululaupäeval käisime Rahumäe surnuaias kalmudel küünlaid süütamas ja peale seda veel ka kirikus. Väike armas Rannamõisa kirik oli nii puupüsti rahvast täis, et osa inimesi kuulas jõulusõnumit lausa ukse taga. Kirikust koju jõudes panime kohe saunaahju tule, et saaks lisaks hingele ka ihu puhtaks küürida.

Jõuluettevalmistustega alustasin juba (!)paar nädalat enne jõule. Robertiga koos valmistasime piparkoogitaigna, meisterdasin mõned jõulukaardid, mis kahjuks saatmata jäid, aga oma ülesande jõulutunde tekitamisel täitis see nokitsemine siiski. Jõulukaunistuste karbi lasin Tanelil ka juba üsna varakult pööningult alla tuua. Tavaliselt kipub minu puhul küll nii olema, et toad saavad kaunistused ja jõulupuu oma ehted ühel ajal - kõige varem jõulureedel! Ma tean küll, et nüüd ma purustan nii mõnegi oma hea tuttava ettekujutuse minust kui usinast perenaisest, aga tore kui ma olen vähemalt suutnud endast hea mulje jätta :o) Jõulukuusk on meil sel aastal väga ilus. Nagu alati ! Tanel ja Robert kahekesi käisid toomas. Tanel pärast ütles, et Robert oli näidanud ühes suunas, et siit ostame ja nii oligi. Esimest korda ei ole meil jõulupuu toas ja esimest korda on meie jõulupuul elektriküünlad. Eks see Oskar ole meie elukorraldusse teisigi ja palju olulisemaid muudatusi toonud! Jõulukeeksi kuivatatud puuviljad panin ka juba nädalapäevad enne jõulu rummi sisse likku. No ja kui siis paar päeva enne jõule tahtsin hakata keeksi küpsetama, siis avastasin, et olen oma vana keeksivormi kolimise käigus ära visanud. Mis siis muud kui poodi! Keeks sai hea ja piparkoogid Roberti poolt glasuuritud.

Soolase menüüga on meil nii, et liha ja kapsad peavad olema, teisiti pole Tanel lihtsalt nõus. Seega jäävad meie poolest kõik haned ja pardid kenasti elama. Taneli ema keedab igal aastal sülti. Kuna suvel on pohlamoosi keedetud, siis kuidas ilma verivorstita saakski? Lisaks veel natuke niksi-näksi ja kui kõike seda on söödud, isegi kui igat asja on söödud natuke, siis on kõhunurgas veel vaid veidi-veidi koogiruumi või siis mitte :) Kui kõigil olid kõhud täis söödud, siis selgus, et jõuluvana oli oma kingikoti sel aastal ukse taha sokutanud. Roberti jaoks oli see muidugi ennekuulmatu, sest kogu tema teadliku elu on meile kinke toonud päris Jõuluvana. Olgu see siis Türil või Kuusikus. Veidikene leevendas tema kurvastust see, et Jõuluvana palus kingituste juurde jäetud kirjas just temal kingid laiali jagada ja hoolega jälgida, et igaüks ikka kenasti luuletuse ka loeks! Kingituste osas olme juba varakult Jõuluvanaga kokku leppinud, et täiskasvanud saavad kõik ühe paki, lastele võib kingitusi teha rohkem. Armas on vaadata, kuidas lapsed on siiralt rõõmsad. Oskari arvates oli plastmassist auto, millele saab peale istuda, maailma kõige ilusam kingitus!

Ja mähkmepakk :o) seda kallistas ta ka tükk aega! Robert sai Lego ja kampsiku ja palju kommi. Lumelauavarustuse - laua ja saapad kinkis talle aga pedagoogilistel kaalutlustel mitte jõuluvana, vaid vanaisa. Kooli-Jõuluvanaga oli Robertil sel aastal selge sott -see oli ju onu Mati - teatas ta kohe kui koolist koju jõudis.

Kingid lahti pakitud - oli aeg asuda kookide kallale. Magusalaual oli minu valmistatud jõulukeeks ja kohupiima-kirsikook. Pärast vaatasime veel telekst neid filme, mida ikka igal aastal jõulude ajal näidatakse. Ja siis jõulu-uni.

Esimesel pühal olime oma perega oma kodus. Teisel pühal käisime naabreid tervitamas ja õhtul olime Taneli vanemate juures, kus mujal kui ikka laua taga!

Pühapäeval käisid türikad külas. Taas kapsas ja liha, üleliia magusat ja kingitused kingitused...

Täna päeval mõlgutasin mõtet, et tuhin on veel sees: meisterdaks mõned jõulukaardid juurde ja teeks teoks oma ammuse unistuse: heegeldaks ühe komplekti lumehelbeid järgmise aasta jõulukuuse ehtimiseks...

Kauneid jõule!

Armsad sõbrad, kes te meie pere blogi loete! Soovime teile ja teie kallitele südamest kauneid jõule!

Meie Oskar 11 kuud

Täna oli meie peres jälle sünnipäev. Peab ütlema, et viimase aasta jooksul on sünnipäevi meie peres olnud päris tihedalt. Mõni kuu lausa mitu tükki: veebruaris Oskaril, märtsis Oskaril, aprillis Oskaril ja tädi Kaidil; mais Oskaril, Tabasalu-vanaisal ja Türi-vanaemal, Juunis Oskaril, Robertil ja Türi-vanaisal, juulis Oskaril, augustis Oskaril, septembris Oskaril, oktoobris Oskaril, Tanelil ja onu Siimul, novembris Oskaril ja Tabasalu-vanaemal, detsembris Oskaril ja minul. Vot selline pidu on olnud terve meie aasta!

Tänast sünnipäeva tähistasime pannkoogipeoga. Külalisteks vanaema-vanaisa. Sünnipäevalaps kookidest suuremat ei hoolinud, ronis aga söögitoolist välja ja tatsas õndsa näoga mööda tuba ringi.

Milline siis on see meie Oskar 11-kuu vanusena?
Kuna sel kuul arstitädi Reeda juurde mõõtma ja kaaluma minna pole plaanis, siis panen kirja eelmise kuu strateegilised mõõdud: Kaal 9,5 kg ja pikkus 79,5 cm.
Käima hakkas Oskar paar-kolm nädalat tagasi. Hambaid on tal viimaste vaatluste järgi 10. Oskar armastab hommikuti kaua magada. Tavaliselt ärkame hommikuti 9-10 vahel. Parematel päevadel oleme põõnanud 11-ni. Ma ei hakka lisama, kui väga see mulle meeldib! Kui Oskar ärgates silmad avab ja kellegi pilgu leiab, siis on tal kohe naeratus näol. Tavalisel me peale ärkamist mõnuleme veel mõned minutid voodis, enne kui veeprotseduuridele läheme. Potiga Oskar suur sõber ei ole. Kui ma ta esimest korda mõned kuud tagasi potile panin, siis tegi ta mis vaja, aga sealt edasi on potitamine meil üks "tühi töö ja vaimunärimine" nagu klassikud ütlevad. Kuna Oskar on Teine, siis ma olen juba nii tark küll ja tean, et see "iga asi omal ajal" kehtib ka laste kohta ja laste kohta veel eriti! Mina potidressuuri ei poolda ja seega teeb Oskar kõik oma hädad mähkusse no ja vahel ikka juhtub, et potti ka... Kui me mõlemad oleme pestud ja riides, siirdume alumisele korrusele putru keetma. Pudrud Oskarile maitsevad. Juba paar kuud sööme me temaga ühest potist, see tähendab ühte ja sama putru. Enne söömist ei ole Oskar nõus minust hetkekski lahti laskma ja see tähendab, et kõik toimetused kuni lauda istumiseni tuleb teha pea 10 kg-se lisaraskusega. Kui kõht täis, siis võib isegi mänguasjakstile pilgu peale visata. Seni saan mina oma pudru-võileiva-kohviga ühele poole. Üldiselt on aga nii, et ega mänguasjad ilma emmeta ei mängi :o) Aga Oskari lemmik-mänguasi on hoopis tolmuimeja :)

Kella 12- paiku asutame õueminekule: ehk siis Oskar lõunaunele ja mina sõõmukesele värskele õhule. Uni saabub üsna ruttu, vahel ei saa ma veel vankriga õuegi kui temal juba silm kinni. No ja siis vanker terrassile ja 2 tundi on tavaliselt hooletu. Minu jaoks kulub see aeg lõunasöögi valmistamiseks, sest õige pea saabub koolist Suur Laps, kes on alati kohutavalt näljane, vaatamata sellele, et tund-poolteist tagasi on koolis lõunat söödud :) Kui Oskar 2-paiku ärkab, siis on tema lõunasöögi aeg. Kõht täis, võtab Robert juhtimise üle ja mina saan köögi ära koristada ning mustad nõud masinasse pista. Robert on Oskari kõige suurem sõber - venna oskab teha kõige paremat nalja, mis Oskari pisarateni naeru lõkerdama paneb, venna toas on kõige põnevamad mänguasjad ja venna ise on ka Oskari jaoks kõige-kõige...
Kella 4-5 vahel läheb Oskar veel väikesele ilu-unele :o) ja siis hakkame issit töölt koju ootama. Siis musid-kallid-opsad, õhtusöök ja muu traali-vaali ning kella 9-10 paiku asutavad poisid end pesema, et magama minna. Ja Vot siit edasi ma enam kirjutada ei tahaks... kui kellelgi on nõuandeid või nippe, kuidas saada 11-kuune poiss oma voodis magama nii, et ta iga tunni tagant ei ärkaks. Kõik kommentaarid on teretulnud ja sellele, kelle nipp toimib pikemalt kui nädala, panen välja eriauhinna. Robertiga mul seda muret ei olnud. Panin lapse õhtul kell 9 voodisse ja seal ta magas hommikul kella 8-ni. Seega, olen täiesti kogenematu. Oskar uinub rahulikult alles siis, kui ta minu kaissu saab. Öösel tissib paar korda läbi une ja siis ongi juba uus päev...

Sünnipäev

Juba aastaid olen oma sünnipäeva tähistanud koduselt, külalisteks traditsiooniliselt Taneli ja minu vanemad, vahel ka Taneli onu oma kaasaga.

Sel aastal otsustasin, et kõik saab olema hoopis teisiti! Alul oli plaan pidada ära sünnipäev suvel - õues ja ilusa ilmaga. Tõeline simman koos kõigi armsate inimestega. Plaan iseenesest hea, aga siis hakkas tunduma, et Oskar on ikkagi liiga väike ja mina ei saaks täiel rinnal oma pidu nautida. No ja kes siis ikka tahab ennast pool aastat vanemaks teha :o) Vaimusilmas ma kujutasin juba ette oma kalleid sõpru juulis kutset saamas: "palun tule minu sünnipäevale" ahaa, ei oodanud, mis! Noh aga kes teab, mõnel järgneval aastal ehk..., kuigi siis pole see teile enam üllatus, kes te seda blogi lugema juhtute.

Sellegipoolest sa sünnipäev peetud nädalajagu varem ja nende tüdrukutega, (ehee!!!) kellega koos on nii paksust kui ka vedelast läbi mindud. Kahjuks ei saanud Janika töö tõttu meiega ühineda, aga temaga on meil ka üks kokkulepe ja Mammuke lubas sealjuures abiks olla.

Kõigepealt testisime Daube-nimelist söögikohta Harju tänava alguses, mis on igati hubane ja armas paik. Minu küsimus uksel, et kas nad leiavad meile ühe vaba laua mõnusas nurgakeses osutus hiljem rohkem kui kohatuks, sest me olime selle paari tunni jooksul ainsad külastajad.

Sealt läksime Rahvusraamatukokku vaatama (või pigem kuulama) Merle Palmiste monoetendust "Kuidas dresseerida meest". Päris humoorikas monoloog, mis mõeldud naiste eneseuhkuse puustimiseks ja meeste materdamiseks. Õnneks on meil kuuel kodus meeldivad erandid armsate abikaasade - elukaaslaste näol, kellel selles etenduses juttu olnud isenditega midagi sarnast pole !

Ja sealt edasi juba igaüks oma koju!
Suured tänud Mammukesele, kes oli lahkesti nõus läbi selle pori ja pläga mind oma uue autoga Tabasallu sõidutama!

Ja suured tänud kingituste eest.



Üks neist annab mulle põhjuse ennast jälle üles lüüa ja välja minna. Teine on nii rabavalt ilus ja täis selliseid magusaid kiusatusi, et ma terve õhtu ei saanud seda käest ja unistasin sellest, kuidas mul on palju aega ja ma küpsetan ja küpsetan...ja jõuluvanale andsin ka kingisoovi juba teada. Köögikaalu oleks vaja, sest retseptides on kõik kogused grammides.

Kallid! Mul oli väga tore õhtu ja loodan teid varsti jälle näha: ühe-, kahe- ja mitmekaupa.

Esimene

Nii, algus on siis tehtud!

Täna hommikul sadas maha selle talve esimene lumi. Täna teen oma blogisse esimese sissekande. Väikeste mööndustega: eile oli ka natuke lund maas ja blogimisega proovisin ka algust teha juba veebruaris.

Miks ma otsustasin kirjutama hakata?
Sellel on mitu põhjust:
loodetavasti saab sellest blogist omamoodi meie pere päevaraamat. Poisid kasvavad ja neilgi on hiljem ehk tore lugeda.

Sageli tunduvad mõtted selgemad ja justkui läbimõeldumad kui need on kirja pandud.

Minu kallis sõbranna Maikki, kes elab juba aastaid Ameerikas. Olen olnud väga laisk kirjakirjutaja. Loodetavasti tuleb ta suvel siiski lõpuks Eestisse, aga seni saaks ta meie tegemistel silma peal hoida minu blogi kaudu.

Ma armastan oma peret ja käsitööd ja raamatuid, mulle meeldib süüa teha ja mulle meeldib aias toimetada. Sellest kõigest tahan ma siin blogis kirjutada...ja veel paljudest asjades, mis mind puudutavad ja mis mulle korda lähevad.