Lihtsalt lilled

Me elame maal. Vähemalt mulle meeldib nii mõelda. Maal, sest linn see ju ei ole. Seetõttu võib meie kodu ümbruses näha igasuguseid karvaseid ja sulelis. Alustades sootihasest ja lõpetades metskitsedega. Veel rohkem kui neid loomi, võib praegusel aastaajal meie maja ümbruses näha nende jälgi. Vot täna, kui ma neid jälgi päikesest sätendaval lumel vaatasin, siis tuli mulle pähe selline mõte - inimesed eluteel on nagu jäljed lumel, mõned rajad kulgevad risti-rästi, mõned kõrvuti, mõneks ajaks saavad kokku, et jälle lahku minna või siis mitte...Mõned inimesed jälle kulgevad terve elu kõrvuti nagu ühe inimese jäljerada..

Selle jutuga tahtsin ma tegelikult jõuda sinna, et kunagi ammu, kui ma ühte teatud finantsasutusse tööle läksin, siis sain ma tuttavaks Airese ja Marega (nimede järjekorras ei ole mingit eelistust, reastasin tähestiku järgi. A on enne). No ja nemad on ühed neist, kellega mu jäljerada on ikka vahel tihem vahel harvem, kõrvuti kulgenud. Koos on nii paksust kui vedelast läbi käidud ja mitu puuda soola ära söödud.

Igasuguseid naljakaid asju on juhtunud. Nagu näiteks see, kuidas me ükskord Saaremaal võitusõidul Airesega kohtusime ja mõlemad siiralt üllatunud olime. Asja pisult lähemalt uurides selgus, et ka meie abikaasad tunnevad teineteist ja kujutate ette, meie teadmata, eksole!

Või siis see, kuidas me ükskord Amigos minu sünnipäeva tähistasime (kes teab küll millist neist lõbusatest kahekümnendatest). Ilmselt olime üsna varakult kohal, sest rahvast eriti ei olnud. Baarman soovitas meil ennast koduselt tunda, mispeale Mare täiesti loomuliku liigutusega kella vaatas ja teatas surmtõsise häälega "koduselt?! Kodus hakkan ma sel kellaajal rulle pähe keerama!

Või siis minu eelmise aasta sünnipäev, kui nad Taneliga kokku leppisid ja mind Olümpsis ootasid. Kui me kohale jõudsime, siis esimene asi, mida ma nägin, oli Aires ja Mare laua ääres istumas, laual suur kimp roose! Esimene mõte oli, kuidas nii, nad tähistavad kahekesi Airese sünnipäeva (Airesel on sünnipäev 11.detsember) ja mind ei kutsunud!!!! Ja siis ma sain aru, et nad ootasid mind!!!!!!!! Tanel läks tööle ja meil oli super-tore-lahe naistekas!

Selle aasta kohtumist olime planeerinud juba pikalt. Kõigil meil ju oma kohustused, seega ühist vaba õhtut ei ole just kerge leida. Telefonitsi lugesin veel sõnad peale, et meie kohtumine ei saa olla kindlasti mitte minu (möödundaastase) sünnipäeva tähistamine, vaid lihtsalt tore kokkusaamine. Ja-jah, ütles mulle Mare selle peale. No ma oleksin pidanud juba samal hetkel kahtlustama! ...ja siis nad tulid PUUGA

ja ütlesid, et nad tõid mulle lihtsalt LILLED! See puu või siis need lilled, ühesõnaga - see hakkas nüüd mul kodus õtsema ja te ei kujuta ette, kui võrratult see lõhnab! Pilti saan näidata, nuusutama peate tulema kohapeale.

Ma loodan, Mare, et Sa ei pahanda kui ma lõpetuseks kasutan sinu Sõnu "Mul on lihtsalt nii hea meel, et te olemas olete!"

Suve saadik

Vaatamata sellele, et õues on sügavad hanged ja miinuskraadid küündivad kümne pügala alla, on minul suvetunne põues!
Jõulud on armsad ja südamlikud pühad, kuid mina olen siiski rohkem suve- ja kevadeinimene. Kevadeinimene ehk isegi rohkem, sest mulle meeldib see tunne ja teadmine, et kõik on veel ees! Esimesed soojad ilmad, kui saab kampsuni või jaki tuppa jätta ja päikese ihule lähemale lasta, esimesed kevadlilled akna all ja esimene muruniitmine, see on juba taevalik!
Sel talvel esimest korda lumelabidat kätte võttes oli tunne nagu poleks kevadet, suve ja sügist vahepeal olnudki, ikka seesama eelmise aasta lumerohke talv jätkub! Aga mõelge: juba kahe nädala pärast hakkavad päevad pikemaks muutuma ja jaanuari lõpuks on õhtud juba hoopis valgemad. Veebruaris hakkab mind juba vääramatu väega aianduspoodidesse kiskuma. Korilane nagu ma olen - aiatööde ettevalmistused vajavad tegemist :o)
No jah, aga mis saadik siis?
Minu sünnipäeval ootas mind esikus üks eriline külaline.



Tuli ja jäigi.Kas pole kaunis?!