Kõrvitsasupp, mida kõik söövad

Selle supi retsepti leidsin kord Nele blogi lugedes. Meelde jäi, kuid tegema kohe ei kippunud. Kõrvits on minu köögis seni ikka olnud suhkru, nelgi, kaneeli ja äädikaga paari pandud. ülemöödunud jõulude ajal sai katsetatud ka sidrunimahla ja ingveriga marineerimist, aga Tanelile see eriti ei maitse ja seega - klassikud ruulivad!

Sel sügisel oli maal vanemate juures tõeline kõrvitsauputus. Kõik, kes külla tulid, lahkusid vaid kõrvits kaenlas. Muidu uks lihtsalt ei avanenud ;) Jagus neid tasuta lasteaiale jagamiseks ja muidugi saime ka meie oma osa. Siis meenuski mulle Nele kõrvitsasupi retsept. Südamevärinal panin kõik juurikad üksteise järel potti keema. Kui saua välja võtsin ja püreestama hakkasin, tuli Ossu uudistama, et mida värki nüüd siis toiduga mängitakse!? Asjast ülevaate saanud, lahkus ta pliidi äärest steitmendiga, et SEDA tema küll ei söö! Julgustav, eks! Aga pioneer oma ausõna ei murra ja mina ajasin oma joru edasi. Supp maitsestatud, kutsusin Ossu testima. Tuli, maitses ja küsis: "anna veel!" Jesssss!!! Nüüd jäi veel üle veel küttepuude-tiim, ehk siis Tanel ja Siim supile meelitada. No kuidas meelitada minu meest!? Ikka lihaga. Praadisin peekonit röstisin kõrvitsaseemneid. Supp taldrikusse, paar krõbedat peekoniviilu peale, kõrvitsaseemneid ka seltsiks, sipsakas oliivõli ja törtsuke palsamikot. Tõstsin kausid lauale.Natuke vaikust! Ja siis..."kas veel on?"

Lisan siia ka retsepti juhuks, kui kellelgi tekkis soov tegu teha - supitegu.

KÕRVITSASUPP, MIDA KÕIK SÖÖVAD

2spl õli
400g kõrvitsatükke
2 kartulit
1 porgand
1 hakitud sibul
6dl kana- või köögiviljapuljongit
0,5 sidrunit
riivitud muskaatpähklit
soola
purustatud musta pipart

serveerimiseks: kõrvitsaseemneõli, röstitud kõrvitsaseemneid.

Kuumuta potis õli, lisa tükeldatud kõrvits, sibul, kartul, porgand ja natuke soola. Kuumuta pidevalt segades umbes 5 minutit. Lisa puljong ja hauta 15-20 minutit. Püreesta sauseguriga. Maitsesta sidrunimahla, õli, muskaadi ja pipraga.

Erinevalt algupärandist lisasin mina supile ka 1 paki (2dl) kohvikoort. No, et ikka rammusam oleks ;)

Tegelikult peab supi pealkirja siiski natuke korrigeerima, täpsustatuna oleks see Kõrvitsasupp, mida kõik peale Roberti söövad. Robert on meil endiselt makaroni- ja frikadellisupi usku. Siiski loodan, et ...ükskord algab aega, mil ka meie vanem poeg on nõus uusi maitseid vähemalt proovima. Siiani on kõik vähegi uus kulinaaria-valdkonnas tema jaoks täiesti vastuvõetamatu. Seentest ja lillkapsast ma üldse ei räägigi :)

Pilt on tehtud jõulude ja aastavhetuse vahel valminud kõrvitsasupist. Tõeline pai kõhule mis on sealihast ja hapukapsast vaevatud.

Teistmoodi käsitöö

See teistmoodi käsitöö on küpsetamine. Ei teagi täpselt, kas mu suurim kirg on lõng ja vardad või ahi ja mikser :o) Igatahes küpsetamist armastan ma üliväga. Soolaste toitude valmistamisel ma improviseerin sageli nii, et algsest retseptist ei jää midagi järele ja lõpptulemus maitseb hoopis minulikult. Magustoitude ja magusate küpsetiste puhul järgin ma aga retsepti pedantliku täpsusega. Vaatamata sellele võib ühe ja sama retsepti järgi valmistatud kook maitseda aga sootuks erinevalt.
Isadepäeva rullkook. Just nimelt rullkook, mitte peenema nimega biskviit nagu enamus seda küpsetist kutsub. Minu vanaema küpsetas ikka rullkooki. Olen proovinud läbi erinevaid retsepte: küll küpsetuspulbri ja kartulitärklise lisamisega, aga minu poolehoid kuulub seni kõige lihtsamale retseptile nii nagu ma seda lapsepõlvest mäletan: 5 muna, 5 supilusikat jahu ja samapalju suhkrut, ei mingit peenutsemist. kõige parem, kõige õhulisem, kõige maitsvam! Vahele toorjuustu-vahukoorekreem ja külmutatud vaarikad. Peale kaunistuseks tuhksuhkru-lumi ja granaatõunaseemned. Viimased on mu selletalvised suurel lemmikud. Kasutan neid kus aga vähegi saab: küpsetiste kaunistamiseks, salatitses ja ka poistele maitsevad need ka lihtsalt niisama ilma tordita :o)

ISO-tort. Ah, et miks selline nimi? Empower 4wind sai sügisel ISO sertifikaadi. Vaja tähistada! No ja minul peab ju ka ikka lõbus olema! Sain oma osa - sain torti küpsetada. Kaks tordipõhja, vahele halvaa võikreem, peale kohupiima-vahukoore kreem ja kaunistuseks puuviljad.

Sõbrannadega sünnipäevatamise Pavlova. Valmistatud Nami-nami retsepti jägi. Klassikalise pavlova puna-rohelise kombinatsiooni säilitamiseks kasutasin maasikate ja laimi asemel granaatõuna seemneid ja kiiviviile.

Suve saadik

Vaatamata sellele, et õues on sügavad hanged ja miinuskraadid küündivad kümne pügala alla, on minul suvetunne põues!
Jõulud on armsad ja südamlikud pühad, kuid mina olen siiski rohkem suve- ja kevadeinimene. Kevadeinimene ehk isegi rohkem, sest mulle meeldib see tunne ja teadmine, et kõik on veel ees! Esimesed soojad ilmad, kui saab kampsuni või jaki tuppa jätta ja päikese ihule lähemale lasta, esimesed kevadlilled akna all ja esimene muruniitmine, see on juba taevalik!
Sel talvel esimest korda lumelabidat kätte võttes oli tunne nagu poleks kevadet, suve ja sügist vahepeal olnudki, ikka seesama eelmise aasta lumerohke talv jätkub! Aga mõelge: juba kahe nädala pärast hakkavad päevad pikemaks muutuma ja jaanuari lõpuks on õhtud juba hoopis valgemad. Veebruaris hakkab mind juba vääramatu väega aianduspoodidesse kiskuma. Korilane nagu ma olen - aiatööde ettevalmistused vajavad tegemist :o)
No jah, aga mis saadik siis?
Minu sünnipäeval ootas mind esikus üks eriline külaline.



Tuli ja jäigi.Kas pole kaunis?!

Roosa lumemarjapuu

Siis, kui ma Kehtna koolis käsitööd ja selle õpetamisega seonduvat õppisin, oli mu kursusekaaslaseks Tiia. Tiial oli Rapuntsi-pats ja ta tegi megailusat käsitööd. Tiia on pärit sealt, kus Joosep Toots, Arno Tali ja Raja Teele oma raamatu elu elasid - Paunverest ehk Palamuselt.

Aastaid hiljem viis juhus meid jälle kokku laste laulutunnis. Minu suurem ja tema väiksem on üheealised. Veel aastaid hiljem on Robertist ja Anetest saanud klassikaaslased. Väike Eesti :o)

Paar päeva tagasi tuli Robert koju sünnipäevakutsega. Kutse oli Anetelt. Nende klassis on see tavaline, et poisid käivad tüdrukute ja tüdrukud poiste sünnipäevadel. Mul on selle üle hea meel.

Roberti palvel sai kingituseks tehtud kindad. No muidugi roosad ja muidugi pärlitega.



Kuigi ma olen käsitööga kokku puutunud ja seda ka ise teinud peaaegu kogu elu, ei ole ma mitte kordagi kudunud nuppe. Ma pole isegi proovinud. Mustris on nende "okste" küljes kootud nupud. Kuna ma ei tahtnud kingituse peal harjutama hakata, siis tuli välja mõelda mingi muu lahendus. Nii sündiski minu originaal-disain Lumemarjapuu: kummardusega Rein Rannapile ja Marju Kuudile. "Raagus sõnad" on minu meelest üks maailma kõige ilusamaid laule.



Aga uue aasta lubaduste nimekirja on juba lisatud uus punkt: luban, et õpin nuppe kuduma.

Lõngaks oli seekord G-B Wolle Sprint (75% villa ja 25% polüamiidi) ning Laines Fonty Kidopale (70% superkid mohääri ja 30% polüamiidi) kokku kootuna

Vardad 2,5 mm

Muster Mary Webb'i raamatust "Koekirjad"

Millest on tehtud väikesed tüdrukud?

No eks ikka suhkrust ja jahust ja maasikavahust!
Kuna mul endal tütart ei ole (no teate küll seda Kutsarite perekonna tüdrukute-müüti), siis kallis sõbranna Piret hoolitses selle eest, et ma ikka saaksin natukene roosasid asju ka kududa :o) Kokku sai lepitud, et tehtagu tekk.

Siis, kui Piret veel ringi veeres, käisin mina Liannis Lõnga-luurel. Silma jäi üks armas, kirju mohääri-segune lõng. Tegin lõngale pai ja panin riiulisse tagasi, sest mohäär tundus beebi jaoks liiga karvane. Siis katsusin veel üht ja teist lõnga, mis käe all mõnusad, aga värvilt no mitte sinnapoolegi! Lõng jäigi ostmata.

Teisel korral läksime lõngapoodi Piretiga koos. Piret vaatas ühte ja teist ja kolmandat...Siis jõudsime riiuli juurde, kus SEE lõng. Näitasin talle ja rääkisin, et karvane... Tegime ringi peale ja jõudsime sama riiuli juurde tagasi. Piret ütles: "Saagu see!" ja saigi! Kudumine oli puhas rõõm! Millised värvid, milline pehmus ja soojus!
Kallis Mia Ellinor, olgu Su uned pehmed ja roosad ja maasikavahused!

Kõik, kõik on uus detsembrikuus...

...jaa-jaa, Te ei ole millestki valesti aru saanud ja mina ei aja midagi segamini. Minu blogi uus aasta algabki detsembris. Kui Sa ei usu, siis vaata eelpool olevaid tekste.

Pika blogipausi ajal on nii mõndagi toimunud. Kõike ei hakka siia kirja panema. Teate ju isegi, et "kes vana asja..." ja kõik see muu jutt... eksole!

Seega alustan siis uue hooga ikka selle vana looga. Vähemalt alguses saab siin olema päris palju käsitööpostitusi. Olen üles pildistanud enamus töid, mida teinud olen. Mõned on siiski jõudnud minu juurest enne lahkuda, kui nad kaamerasilma ette jõudsid.

Aga siin nad on, minu esimesed tellimustööd:
sokid Saskiale ja Alole





Väiksemad ja kollased loomulikult Sassale ja suuremad pruuni-krähmulised Alole.
Sokke on mõnus kududa. Saavad ruttu valmis, ehkki, mida aeg edasi seda olulisemaks saab minu jaoks valmimise protsess ja vähem tähtsaks muutub resultaat. Mitte, et ma ei hooliks sellest, mis mu varrastel lõpuks maha saab kootud. Loomulikult on mulle oluline, et valmis asi mulle endale meeldiks ja veel toredam, kui see ka teistele meeldib! Aga kudumine iseenesest on tohuult mõnus meditatiivne ja rahustav tegevus. Sokkide ja ka kinnaste kudumise juures on veel üks ülioluline asi - puuduvad õmblused (kui välja arvata need kaheks silmust, mis ma otsas tavaliselt kokku silman).

Kindad ja sokid sai endale ka Leele. Sokid roosad pemed mohäärisegused ja roosad nagu vahukommid Kindad mustad pärlite ja atlasspaelaga kaunistet.



Vot selline esimene reportaaž. Ei ole siin sipelgapesas istutud käed rüppes. Kudumise saatel on mul kõik õhtused omamaised ja -keelsed seriaalid ära kuulatud. Just nimelt kuulatud :o)

Aga käsitööd tuleb siin lähiajal veel. Seega olge valvel, mu kallid! Ja keda käsitöö ei huvita, siis muud tuleb ka. Tuleb-tuleb!