Konksu otsas

Möödunud aasta mais olin sunnitud mõned päevad veetma Tartu Maarjamõisa haiglas. "Sunnitud" on ehk siinkohal vale sõna, sest läksin ju sinna täiesti vabatahtlikult! Selline haiglas olemine on küll sulaselge puhkekodu, sest ma olin nö "vabakäiguvang" - kui päevased uuringud tehtud said olin vaba nautimaks maikuist Tartut. Pean siinkohal tunnistama, et Tartu on igas mõttes rohkem minu linn kui Tallinn. Rahulik, vaikne ja aeg kulgeb seal justkui omasoodu. Ma ei ole viimasel ajal just eriti palju pidanud meditsiiniasutusi väisama (lapsena küll), aga ma olen täiesti kindel, et kohtlemine, mis saab patsientidele osaks Tallinna ja Tartu haiglates, erineb nagu öö ja päev!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Selle aja kui ma parajasti mõne aparaadia all ei olnud või mööda kevadist Tartut ei jalutanud, veetsin ma heegelkonksu ja erivärviliste puuvillaste lõngade seltsis. See armas kirju jakike oli mulle juba ammu ühest soomekeelsest käsitööajakirjast silma jäänud. Ühel hetkel tundsin, et vot just nüüd pean selle jakikese valmis heegeldama! Kellele-veel ei teadnud.

Värvivalikut kohandasin pisut olemasolevate lõngavarude järgi. Heegelnõel oli mäletamist mööda 2,5mm, aga oleks võinud heegeldada 3mm-sega, sest pind jäi pisut jäik. Olen selline kõva käega käsitööline :)

Mõned muudatused tegin kaelakaare juures, sest juhendi järgi heegeldades, oleks sealt küll vaid pliiats läbi mahtunud. Kui ma kunagi veel sellist jakikest peaksin tegema, siis heegeldan kindlasti varrukad ringselt. Varrukaõmblus ei ole nii väikese jaki juures just kaunistav element.

Jakike leidis oma Tuhkatriinu juba esimesel proovimisel -  väike Mia ja rõõmsavärviline jakike olid justkui kokku loodud :) Pildid on tehtud minu roosipeenra veerel ja Mia on tõeline Roosiaia Kuninganna (pardon - printsess) :)

Bianca Marii tekike

Tegelikult oleks pidanud selle postituse kirjutama juba aasta tagasi! Aga siis oli kiire ja siis olid kõik mu möödunud kevad-suvised pildid arvutist kustutatud. Kiire on ikka, aga pildid on nüüd ühe tubli IT-mehe abiga tagasi ühe vahva helehalli jubina peal, mille nimi on väline kõvaketas.

Postituse kirjutamine mõlkus mul tegelikult juba mõnda aega meeles, alates sellest, kui pildid taastatud said. Asi sai otsustatud siis, kui minu postkasti potsatas sõnum Bianca Marii emmelt Marjult - olete ootatud Bianca Marii esimese sünnipäeva tähistamisele...appi, aasta juba!!!

See oli umbes täpselt aasta tagasi, kui me Piretiga pakkisime kahepeale kolm last, piruka, koogi, lilled ja muu hädavajaliku autosse ja suundusime Järvamaale Muru tallu. Muide, ilm oli sama vihmane kui täna, aga meid ootas kohapeal alati rõõmus ja naeratav Marju koos oma pisikese tibuga, kellel siis veel nimegi ei olnud. Nii tutikas oli ta! Ja veel alati külalislahked Kersti ja Ilmar. Tervitused teile sinna Muru tallu!

Kui kahel kallil sõbrannal sünnib nii väikese vahega kaks imearmsat tüdrukutirtsu, siis mida kinkida teisele, kui üks on juba teki saanud!? Muidugi TEKK! Pidasin Piretiga nõu ja kuna ta kinnitas, et tegemist on igati praktilise ja vajaliku esemega, oligi asi otsustatud.

Bianka Marii tekk sai lõkke karva - kollased oranžid ja pruunikas-hallid toonid, vahele isegi natuke tume-tume ploomilillat. Muster sama, mis sellel tekikesel

Palju õnne Sulle, kallis Bianca Marii, mitte ainult sünnipäevaks, vaid kogu eluks!