Tibukollased

Kõik sai alguse sellest, et ma olen loomult harakas. Igasugune kirjandus, mis vähegi puudutab kokkamist ja käsitööd võtab mind jalust nõrgaks ja veab enda poole nagu Kunksmoori nõiarohtudest keedetud aur Kapten Trummi. Olen kerge saak toidutegemist ja käsitööd puudutavate raamatute kirjastajatele. Terve mõistus ütleb, et isegi kui ma elaksin 250-aastaseks ei suudaks ma kõiki neid kudumeid kududa ja kõiki neid retsepte läbi kokata. Sellele vaatamata rändab nii mõnigi raamat ja ajakiri ikka jälle mu riiulisse. Tõele au andes tuleb tunnistada, et viimasel ajal olen muutunud valivamaks ja päris kõike enam kokku ei osta. Näiteks puudub mul täiesti tikkimise soolikas ja minu riiulis ei ole ühtegi tikkimisraamatut. Mis muidugi ei tähenda, et mul see soolikas kunagi kasvama ei hakka ja suures tikkimistuhinas kõik vabad kangapinnad näiteks muhu rooside ja arhailise tikandiga ei täitu :o)

Kord kui venna pere meil külas oli, sattus vennanaine Kaidi lappama vanu Novita ajakirju. Sealt jäid talle silma ühed kollased vanutatud sussid. Näitas mulle, et vaata kui ilusad, tahaks omale ka...

Läksid kuud, vist ka aastad. Kaidil oli sünnipäev tulemas. Igaks juhuks küsisin ääri-veeri üle, niipalju aega ju möödas, kas sussiteema on veel aktuaalne. Oli. Mis muud kui vardad sisse ja kuduma. Kahjuks ei ole mul pilti vanutamata sussitest - tõeline Big Foot'i jalanõu :o)

Originaalis oli sussidel kaunistuseks üleheegeldatud ja samuti vanutatud hiigelnööp. Kaidi sussid said pisut edevamad (ühildub minu puhul selle eelpool mainitud haraka-jutuga) kunstkalliskivide ja atlasspaelast lipsudega kaunistet.

8mm varrastega tahaks teinekordki midagi kududa. Tõeline edu-elamus, kui ühe päevaga valmib näiteks kampsun :o) Siiski enim kasutust leiavad minu puhul 2,5 ja 3mm vardad.

Lõng: Novita Huopanen
Vardad: 8mm

Kevadised meeleolud

Paar päeva tagasi pidin siin blogis kurtma hakkama teemal suveaeg ja talverehvid, kuid õnneks ei jõudnud. Peale jääaega saabus siiski suur sula! Meeleolud on aga kevadised juba mõnda aega. Ma olen juba mitmes postituses maininud, et kui oma perele roosat kududa ei saa, eks siis tuleb teiste lastele teha. Õnneks ikka tahtjaid on. Seekord kudusin oma elu esimese raglaani. Pean tõdema, et selle väikese jakikese kudumisel kehtisid vanasõnad - "omad vitsad peksavad" ja "vigadest õpitakse" oi-oi kui mitu korda! Vahest ehk liigagi mitu. Esmalt see, et kui ma tavaliselt koon kõik asjad 0,5-1 mm peenemate varrastega kui lõngavööl antud soovituslik varraste jämedus, siis seekord otsustasin lõngatootjat usaldada ja liigne usaldus maksis kätte. Kehaosa ühes tükis ja varrukadki kaenlaaluse õmbluseni valmis kootud, leidsin siiski, et ma ei ole tehtud tööga rahul ja valmis tükkidest said taas lõngakerad. Valisin peenemad vardad ja otsustasin ka õmbluste kasuks, ehk siis kudusin kõik tükid eraldi ja lõpuks õmblesin kokku. Vot ei istu mulle see ühes tükis kudumine! Lugesin küll Krista blogist, kuidas ta mängleva kergusega kõik tükid üksteise järel vardale lükib ja siis koob nii raglaani kui ka kaelaaugu kahandused ühe hooga. Lugedes tundus imelihtne, aga praktikas täiesti teostamatu - minu jaoks! Silmused venisid välja, varrukas ei mahtunud vajalikku kohta ära ja veel tuhat jama! Kunagi kindlasti proovin uuesti seda metsamõistatust ahendada, aga minu esimene raglaan on õmblustega. Värvid on kampsuni omaniku emme valitud ja minu arvates imearmas kombinatsioon. Bordoo on vaieldamatult üks minu värvilemmikutest nii ehk naa. Ja lõpuks nööbid - need pidid olema lapsele mugavad käsitleda, aga kui ma neid nööpe Karnaluksis nägin, siis teadsin ma kohe sel samal hetkel, et kampsun peab saama endale just need nööbid! Ja lõpuks detailid - elu ju pisiasjadest koosnebki! Selline ta siis sai. Nüüd ootan hingevärinal, et kamps omanikule meeldib ja paras on!