Kevadised meeleolud

Paar päeva tagasi pidin siin blogis kurtma hakkama teemal suveaeg ja talverehvid, kuid õnneks ei jõudnud. Peale jääaega saabus siiski suur sula! Meeleolud on aga kevadised juba mõnda aega. Ma olen juba mitmes postituses maininud, et kui oma perele roosat kududa ei saa, eks siis tuleb teiste lastele teha. Õnneks ikka tahtjaid on. Seekord kudusin oma elu esimese raglaani. Pean tõdema, et selle väikese jakikese kudumisel kehtisid vanasõnad - "omad vitsad peksavad" ja "vigadest õpitakse" oi-oi kui mitu korda! Vahest ehk liigagi mitu. Esmalt see, et kui ma tavaliselt koon kõik asjad 0,5-1 mm peenemate varrastega kui lõngavööl antud soovituslik varraste jämedus, siis seekord otsustasin lõngatootjat usaldada ja liigne usaldus maksis kätte. Kehaosa ühes tükis ja varrukadki kaenlaaluse õmbluseni valmis kootud, leidsin siiski, et ma ei ole tehtud tööga rahul ja valmis tükkidest said taas lõngakerad. Valisin peenemad vardad ja otsustasin ka õmbluste kasuks, ehk siis kudusin kõik tükid eraldi ja lõpuks õmblesin kokku. Vot ei istu mulle see ühes tükis kudumine! Lugesin küll Krista blogist, kuidas ta mängleva kergusega kõik tükid üksteise järel vardale lükib ja siis koob nii raglaani kui ka kaelaaugu kahandused ühe hooga. Lugedes tundus imelihtne, aga praktikas täiesti teostamatu - minu jaoks! Silmused venisid välja, varrukas ei mahtunud vajalikku kohta ära ja veel tuhat jama! Kunagi kindlasti proovin uuesti seda metsamõistatust ahendada, aga minu esimene raglaan on õmblustega. Värvid on kampsuni omaniku emme valitud ja minu arvates imearmas kombinatsioon. Bordoo on vaieldamatult üks minu värvilemmikutest nii ehk naa. Ja lõpuks nööbid - need pidid olema lapsele mugavad käsitleda, aga kui ma neid nööpe Karnaluksis nägin, siis teadsin ma kohe sel samal hetkel, et kampsun peab saama endale just need nööbid! Ja lõpuks detailid - elu ju pisiasjadest koosnebki! Selline ta siis sai. Nüüd ootan hingevärinal, et kamps omanikule meeldib ja paras on!