üks-kaks-kolm!

Ja sõnu polegi vaja...

Tule taevas appi!

...hea ikka, et meil on aastaajad ja Evelin Ilves, muidu polekski ju millestki rääkida!

Türilkäimise sokid

Ei ole Oskaril eraldi Türil käimise sokke :o) Need lihtsalt valmisid trassil Tabasalu-Türi-Tabasalu. Olen kuulnud, et on olemas selline diagnoos nagu rahutud põlved (Käbi Laretei kirjutab sellest oma raamatus). Minu diagnoos on ilmselt rahutud näpud :) No kuidas sa istud poolteist tundi lihtsalt niisama. Enne autosse istumist haarasin käigupealt kaasa kaks tupsu lõnga ja vardad ning tulemus sai selline.


Kui ma olin juba pikemat aega sokke ühtede ja teiste klotsidega kombineerida püüdnud, siis lõpuks soostus ka modell koostööd tegema.



Lõngaks G-B Wolle Jil ja veel miski kirju tundmatu.
Vardad 2,5mm
10 silmust vardal, 1:1 soonik, 4 rida triibuks.

Vidinad

Suuremate kudumiste vahele on mõnus igasugu vidinaid meisterdada. Mitte, et need kindad või mütsid, mis ma viimasel ajal teinud olen, teab mis suur töö oleks, aga vahelduseks on mõnus nokitseda millegi kallal, mis ühe õhtuga valmis saab.

Kallis sõbranna Piret sai omale sünnipäevaks tassisoojendaja. Svarovskitega. Loodetavasti läks asja ette ja hoiab tee seni soojas, kui Mia tähelepanu vajab.

Lillepross. Neid sai jõulude ajal tehtud päris mitu. Loodetavasti oli kingi saajatel neist rõõmu.

Liblikapross. Pildile jäi punane, mis on kingituseks Piretile. Tema imearmas tütreke Miina sai omale samasuguse roosa.

Lisaks valmis kaks komplekti lumehelbeid jõulukuuski kaunistama.

Oskar 3

Pühapäeval 16. jaanuaril sai meie suur väike vend 3-aastaseks. Selle kohta võiks öelda "juba", aga las see jutt jääb teiseks korraks. Kõik see heietamine, kuidas lapsed liiga kiiresti kasvavad...

Sünnipäevahommikul jätkus Oskaril und ikka kohe väga pikalt. Ei seganud see, et emme issi ja venna juba ammu all korrusel toimetamas. Sünnipäevalaulu me Oskarie äratuseks ei laulnud, sest kujutage ette Ossule ei meeldi kui lauldakse. Kohe üldse ei meeldi. Algul ma arvasin, et viga on minus, aga kui ka hõbehäälne vanaema vaikima sunnitakse, siis on ikka asi tõsine:)

Nii algaski sünnipäevahommik kingituse avamisega. Paberikrabina sekka avaldas värske kolmene arvamust, et lõpuks ometi on jõuluvana ja päkapikud jälle liikvele läinud, sest nemd ju neid kingitusi toovad! Pakist tuli välja veoauto Mac! Jaa-jaa just see sama Mac sellest samast The Autod filmist! Oooo, milline rõõm, nüüd on ju kõik sõbrad koos: Pikne, Mikk-Sikk, Kunn ja nüüd siis ka Mac. Robert oli väikese venna jaoks need kolm esimesena mainitud tegelast ka sünnipäevakaardile jäädvustanud.

Milline siis on see meie kolmene Oskar?
Oskarile meeldib hommikuti kaua magada, seetõttu läheb ta ka õhtul hiljem magama. Täiesti tavaline on, et Robert magab juba ammu, aga Oskar ei saa ega saa hoogu maha, no uni lihtsalt ei tule veel tema juurde. Hommikul ärgates on Oskar tõeline kaisukaru. Ei ole hommikut, kus ta ei tahaks veidi aega minu kaisus veeta ja tukkuda. Ka siis kui ta ärkab näiteks 10.30! Erandiks on ainult nädalavahetuste hommikud, siis on ta kohe jalul ja suundub alla telekat vaatama. Viimati mainitud tegevus on ühtlasi ka tema lemmiktegevus. Kui vaid saaks!!! Ei ole mingi probleem vaadata ühte ja sama saadet või filmi kolm korda järjest.

Oskar lemmikmänguasjad on igasugused autod, mootorrattad, kardid, vormelid ja muud põrisevad asjad. Taneli tööarvutis meeldib Oskarile vormeli-mängu mängida. Ühtlasi on Oskar sügavalt veendunud, et Taneli tööarvuti ongi tema arvuti. "Issi, kas sa mu alvuti tõid?" kõlas meil mõnda aega õhtuse "tere!" asemel. Ja raamatuid meeldib Oskarile ka vaadata, seda siis, kui mina või Tanel multika-vaatamisele otsustavalt lõpu teeme. Ja kõige parem mängimise tuju tuleb ikka siis, kui vaja pesema ja magama minna.

Lemmiksöögiks on Oskaril konkurentsitult pelmeenid ja kohe tihedalt nende kannul teisel kohal - üllatus - makaronid! Üldiselt on Oskar hea isuga ja sööb praktiliselt kõike. Umbes pool aastat tagasi oli Oskari elus suur liha söömise periood. Vanaema juurde minnes oli esimene käik külmkapi juurde. Kui ise kätte ei saanud, siis küsis lihtsalt ja konkreetselt "anna liha!" Oskarile meeldivad ka kõikvõimalikud supid.

Suure vennaga meeldib Oskarile kõige rohkem mürada. Selleks, et Robertilt midagi õppida on Oskar liiga kannatamatu. Robert on minu moodi ja tahaks teha kõike nii nagu peab, Oskar tahaks teha kõike omamoodi. Robertil temaga lihtne ei ole, sest Oskar on üks paras pähkel. Tema tahtmine peab ikka peale jääma või muidu... on kisa taevani! Oskar on ka kõva kallistaja ja musitaja. Ma arvan, et mind ei ole kogu elu jooksul nii palju kalli-musitatud, kui Oskar seda 3 aasta jooksul teinud on:o)


Palju õnne, kallis Oskar!

Enne, kui sain emaks

"Enne, kui sain emaks"
Leelo Tungal

Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.


Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust
või rahulolu, mida emadus tekitab

Ei teadnud, et võiksin nii palju tunda...

Pühadevahe...

...kui kiiresti sel aastal jõulud ja aastavahetus möödusid!

Jõuluõhtul oli mõnus seltskond, palju head sööki ja muidugi päris jõuluvana, kes küsis laulu ja luuletust, viskas nalja ja tõi suure kotitäie kingitusi.


Jõuluvana on meil ikka aastast-aastasse üks ja sama olnud - mitte mõni juhuslik, vaid ikka selline, kes tunneb meie peret, teab, millist kingitust üks või teine ootab, teab, kes on hea laps olnud ja, kes mõne krutskiga hakkama saanud. Ja igal aastal jätab ta millegi pärast oma põhjapõdrad onu Mati juurde hoiule, kuniks ta meil külas käib :o) Kallis Jõuluvana, palju tervitusi Sulle meie poolt, kui Sa juhtud seda blogi lugema! Ootame Sind ikka külla nii sel kui ka järgnevatel aastatel!


Lahkudes sai ta kaasa kausi Taneli ema keedtud imehead sülti.


Jõuludest aastavahetusse oli vaid üks lühike samm. Uus aasta saabus samuti mõnusas seltskonnas - naabrite ja sõprade seltsis. Traditsiooniliselt käisime uut aastat tervitamas õues. Kui ilutulestike põhjal järeldusi teha, siis on masu-aeg küll möödas! Pauku oli ikka suure ja veel suurema raha eest. Meie oma küla ilutulestikule sekundeerisid nii Tiskre, Õismäe, Tabasalu kui ka Alasniidu raketipolügonid :) Aasatalõpupidu oli nii kiire, et isegi fotokas ununes kappi ja ühtegi pilti sellest üritusest kroonikasse panna polegi. Loodetavasti ei tähenda see seda, et tuleb kehv pilditegemise aasta. Seevastu tuleb aga ilmselt väga hea sauna-aasta, sest abikaas sai saunast välja alles hommikul poole viie-paiku.

Järjekordse kõrvitsa-šedöövrina sai minu poolt aastavahetuse pidulauale kõrvitsa-toorjuustu tort

(siinkohal suured tänud retsepti eest Aivile aka Lossipreilile, kelle kuninglikust köögist retsept pärineb) ja meie pere köögi-klassikaks saanud suitsukana pirukas, mis kadus kõhtudesse enne kui fotosilm teda tabada jõudis.