Mäletan lapsepõlvest, et igal alal pidi ilmtingimata olema oma lemmik. Lemmiklaul, lemmiklaulja, lemmikõpetaja, lemmikloom, lemmikvärv jne. Aastaajad ka, loomulikult! Kuigi valida on vaid nelja hulgast, siis ikkagi on minu vaieldamatult kõige-kõigem aastaaeg läbi elu olnud kevad. Aasta-aastalt olen õppinud rohkem hindama igatsetule eelnevat. Näiteks tööl käies oli puhkuse-eelne nädal tihtipeale magusam kui puhkus ise. Reede õhtu on märksa mõnusam, kui pühapäeva õhtu, mu meelest. Käsitöö juures naudin eseme kavandamist, lõngade ja värvide valikut ning valmimise protsessi. Seepärast juhtub mul alatasa, et olen kampsuni detailid valmis kudunud paari nädalaga, aga kokkuõmblemine võtab kuid. Detailid valmis, kaob mul huvi asja vastu. Võib-olla on põhjus ka sellest, et kui kokkuõmmeldud kudum ei istu või ei sobi, siis tuleb ju midagi ette võtta. Palju mõnusam on mängida teadmisega, et kõik on veel ees!Siinkohal üks suvine jakike, mis valmis tõesti kiiresti - minu kohta. Alustasin jaanipäeva-paiku ja lõpetasin juuli lõpus. Kudumine ja kokkuõmblemine kõik järjest ja volà! Pildid on tehtud Vilniuses.
Nii ka kevade juures meeldib mulle enim see hetk, kui lumi on sulanud, kuid rohi ei ole tärganud ja puud on veel raagus. See aeg, kui tärkavad maailma kõige kaunimad lilled - paiselehed. See sooloetendus polle millegagi võrreldav - ümberringi hall kulu ja selle sees need väikesed päikesed! Hetkel, mil puude võrade ümber tekkib heleroheline loor, soovin igal aastal, et mul oleks võim seda ilusat hetke peatada! See aeg on nii lühike, soojematel kevadetel vaid mõned loetud päevad...
Kunagi ütles mu isa, et kui sirel on õitsenud, siis on suvi ka läbi. Parafraseerides seda lauset võiks öelda, et kui puud on lehtes, siis on kevad ka läbi! Nii see õnneks ei ole. Ja, et kevadet pikendada talve arvelt käisime juba kolm nädalat tagasi Oskariga Liblika Poes (loe: Horteses) omale kevadet koju toomas. Ostsime hüatsinte, priimulaid ja muidugi igasuguseid seemneid.
Möödundnädalases Osooni saates ütles Koržets, et tealve ei armasta need, kel pole kasukat. Ei mäleta enam kustkandi vanasõna see oli, aga kasukat mul tõepoolest ei ole ja talve ma ei armasta. Pigem talun. Ja kui eriti suur igatsus peale tuleb, siis vaatan neid pilte.
Kohe hakkab soojem ja tahaks näpud mulda pista.
Selle kevade plaanid hakkavad juba looma: tuleb palju herneid, lehtpeet, redised, porgandid, salat, maitsetaimed ja palju muud. Saialilled tulevad sel aastal koos erinevate kõrrelistega. Nägin ühes ajakirjas pilti - imeilus!
No comments:
Post a Comment