Uuuuu...?

On seal veel keegi? Nii pika pausi järel peab ikka üsna vaikselt alustama...

Kahekesi

Siis kui me veel Sipelgapesas ei elanud ja Oskar oli kõhutitana veel pisike täpike, läksime ühel nädalavahetusel Jürisse sõpradele külla. Teel olles hakkasin meenutama, et millal me terve perega viimati kuskil käisime. Siis oli majaehitus veel pooleli ja Tanel pühendas kõik oma vabad hetked meie uue kodu valmimisele. Küsisin Tanelilt ka, kas tema mäletab. Hetk mõtlemist ja vastus käes: " kuu aega tagasi käisime koos Roberti pimesooleoperatsioonil!" Kvaliteetaeg, kas pole!?

Esmaspäeval tuli Türi vanaema meile külla. Kolmeks päevaks! Milline rõõm!!! Kui ema mulle neljapäeval helistas, et ta võiks tulla, kui me tahame (muidugi me tahame, kohe väga-väga), hakkasin kohe tegemisi planeerima. Roberti arenguvestlus oli juba teisipäevale sätitud, nüüd ei pidanud Tanel enam keset päeva töölt koju Oskari juurde sõitma. Kiire kõne juuksurisalongi-Anne tööl-milline vedamine. New look, sõbrad ja mitte ainult! Võin öelda, et ikka kohe totaalne muutumine :o) Ise olen rahul! No ja siis õhtuks ka ikka meelelahutust!

Ja siis kahekesi, üle mitme-setme aja, kui mitte arvestada kahte kahekesi poeskäimist. Ah jaa, üks teatriõhtu oli ka, aga see oli nii suur pettumus, et see ei lähe arvesse!

Kõigepealt käisime söömas. Chedi's. Jõudsime sinna pisut enne kella kuut. Tuba tühi, ei ühtegi teenindajat, mitte kedagi! Saime ikka jupp aega oodata, enne, kui üks kampsunis ja teksastes noormees pea köögi ukse vahelt välja pistis. Noh, aga seda ei saa ju praegusel ajal pahaks panna. Mina küll ei pane, sest nõme on passida saalis, kus mitte ainsatki külalist ei ole! Meie ei pannud pahaks, sest kõik muu, mis järgnes oli suurepärane: minu vürtsikas kana india pähklitega ja Taneli grillitud lõhe varajase sibula ja sojaga maitsesid suurepäraselt! Teeninduse kohta ei saa ka ühtegi halba sõna öelda. Magustoitudeni me kahjuks ei jõudnudki, kuigi väga oleks tahtnud, sest kiirustasime edasi kinno. Vaatasime Sõpruses Hertsoginnat Ilus (kostüümid), kurb (saatused)ja mitte sellise imalmagusa lõpuga, mis tihtipeale hea filmi või raamatu ära võib rikkuda.

Aga täna on tüdrukute õhtu Pireti juures!

Seega, meeleheitel koduperenaine ei olegi enam nii meeleheitel :o) ja homme tuleb meile Oskari suur sõber tädi Anna ja aitab meie kodust selle suure sassi välja ajada ja siis on meel kohe päris rõõmus :o) Elu on ilus ja lapsed saavad ükskord suureks niikuinii ja ilmslt liigagi ruttu!

Elutarkus

Mõni aeg tagasi leidis meie pere hommikusöögilauas aset järgmine vestlus:
Robert: (mulle)"Preili, ulatage palun võid!"
Mina selle peale: "Ma ei ole preili ma olen proua".
Ja siis elutarkus Tanelilt: "Vaata, Robert, kui naisterahvas on abielus, siis öeldakse "proua", kui ei ole abielus, siis öeldakse "preili" ja kui sa ei tea, kas naisterahvas on abielus või ei ole, siis tuleks ikkagi öelda "proua", eeldades, et tal on HÄSTI läinud!" :DDD

Kuduaruanne

See oli vist möödunud aasta novembris, kui ma tundsin, et vot ei suuda enam käsitöötamata olla. Robert oli sama vana kui Oskar novembris ehk siis 10 kuune, kui ma kudusin lillast Novita Tennesee'st omale suvise topi.Ilmselt on laste 10. elukuu selline murdepunkt, kus ma tunnen, et nüüd on aeg midagi teha - päriselt oma kätega. See on kirjeldamatult hea tunne, kui oled mõne asja valmis saanud! Kokkamine ka, aga mitte selline, et vaja on ja midagi peab õhtuks/lõunaks tegema, vaid selline, et kõigepealt võtan riiulist mõned oma arvukatest kokaraamatutest ja ammutan inspiratsiooni, siis koostan poenimekirja, siis käin poes (kiirustamata!), siis naudin toidu valmistamist ja hiljem mõnulen kiituste käes! No kellele ei meeldiks, eks!? Aga söögitegemine on üks teine jutt ja sellest ma kirjutan mõnes teises postituses.

Kõik sai alguse sellest, et mulle jäi näppu aastaid tagasi soetatud Suuri Käsityölehti ajakiri, kus sees laste kampsunid. Oskar magas parasjagu õues lõunaund. Võtsin lihtsalt ajakirja kõrvale ruudulise kaustiku ja hakkasin tööjuhist tõlkima. Ma pole kunagi midagi sellist teinud, soomekeelsest ajakirjast olen ikka asjad otse maha kudunud - laisk, mis muud. Ju ma siis sel hetkel mõtlesin, et veedan lihtsalt aega ja eks ma ükskord koon. Juhend sai samal päeval tõlgitud ja paar päeva hiljem ostsin Veimevakast lõnga. Alustuseks sai ette võetud kudu-projekt kõige väiksemale pereliikmele. Täpselt enam ei mäleta palju kudumiseks aega kulus-koos viimistlemisega ilmselt paar-kolm nädalat. Tulemus sai selline:

Lisan enda jaoks ka mõned andmed:
Muster: Suuri Käsityölehti aprill 2006
Lõng: Rowan tapestry, 4 tokki ja natuke veel Veimevakast,
Vardad:3 mm

Kui selle kampsuni tükid olid veel kokku õmblemata, siis oli mul juba uus juhend tõlgitud ja uus kampsun varrastel. Kuduhimu oli lihtsalt niiii suur ja paari nädalaga sai valmis see kampsun:

Muster: samuti Suuri Käsityölehti aprill 2006
Lõngad: Oskarile heegeldatud lapiteki jäägid,ostetud Müürivahe tänava lõngapoest (mis nüüdseks pidavat kinni olema). Pruuni ma tookord lapiteki juures ei kasutanudgi, seda oli kohe õige palju üle :o)
Vardad: 3mm

Öeldakse, et ega kaks ilma kolmandata jää, aga kolmandat kampsunit ei ole ma veel alustanud. Ehkki lõng on juba olemas :o)

Jõulude saabudes andis Türi-vanaema märku, et Johannesel ei ole villaseid sokke ja tema neis asjus Jõuluvana peale eriti ei loodaks - teadagi meeste värk :o)
Mis siis muud, kui otsisin oma sukavardad väja ja asusin Jõuluvanale appi!
Jossu sokkide pilt on Taneli telefonis ja selle saan lisada hiljem.

Lõng:Novita Nalle Colori
Sukavardad: 3mm

Edasi võiks kirjutada sellest, et mis juhtub siis, kui Ulvi läheb Prismasse süüa ostma. Trajektoor algab ajakirjade leti juurest ja suundub edasi Novita lõngade leti juurde. Tahtejõud on mu teine nimi, kui ma suudan end sealt minema sundida ilma, et ma mõnd tokki lõnga korvi ei poetaks. No ja ükskord ma jälle ei suutnud! Nägin neid. Nimelt Novita Nalle Talvi ja Syksy.
Talve lõngast said omale kingituseks sokid kaks armsat inimest: Kaia ja tema pisitütar Saskia.

Lõng:Novita Nalle Talvi
Vardad:2,5mm

Selleks ajaks oli Robert minu tegevust juba pikka aega silmas pidanud ja ju ta siis arvas, et saan hakkama küll ning andis ka tellimuse sisse. Ma arvasin, et tänapäeval lapsed enam villaseid kindaid ei kanna, vähemalt ei ole silma hakanud, aga minu pojal on need nüüd olemas. Nipiga. Nipp seisneb selles, et sõrmedelt saab klapi pealt ära võtta, et vajalikke asju toimetada. Kinnaste tipus on väkesed aasad , millega saab soovi korral klapid kinda seljal oleva nööbi külge kinnitada. Kartsin küll, et need aasad hakkavad igale poole taha kinni jääma, aga siiani ei ole veel pretensiooni esitatud. Ekspluatatsioonis on kindad olnud umbes nädalajagu päevi.

Lõng:G-B Jil Liann Lõngad kauplusest
Vardad:sukavardad 2,5mm roosipuust vardad sealt samast

Selline mu kuduaruanne siis saigi. Ja mu ind ei ole veel raugenud. Loodetavast saan õigepea siin näidata ka mõnes muus tehnikas valminud asju.

Palju õnne sünnipäevaks!

Meie Oskar sai 1-aastaseks!
Küll see aeg on kiiresti läinud!- ütlevad vanaemad! On vast aasta!-ütlen mina.
Nii nagu Oskaril oli kiire siia ilma tulekuga, nii on tal kiire senini. Kõigis oma toimetustes on ta väga väle! Harva juhtub, et ta kellegi sülle lihtsalt istuma jääb. Kiire on olnud Oskaril ka kõigi uute oskuste omandamisel: seljalt kõhule keerama hakkas ta 2,5 kuu vanuselt, käputama 6 kuuselt, istuma 7,5 kuuselt ja käima 10 kuuselt. Esimesed kiku-mikud tulid Oskaril 3 kuuselt: 2 alumist lõikehammast, siis mõne aja pärast ülemised lõikehambad ja siis läks minul lugemine sassi, sest korraga oli lapsel suu hambaid täis ja millal need tulid, mina küll aru ei saanud :o)

Aastane Oskar oskab öelda taa-taa ja lehvitada kui keegi ära hakkab minema (ja siis ka kui keegi külla tuleb :o)), oskab öelda mämm-mämm, mis ei pruugi aga ilmtingimata tähendada seda, et ta süüa tahab. Oskar saab aru, kui talle öelda näiteks, et too pall, mis muidugi ei tähenda alati, et ta selle palli toob :o)

Endiselt on Oskari kõige suurem sõber Robert. Robert on Oskarile ka tõeliselt hea suur vend, ka siis, kui Oskar suures hellusetuhinas on tema peast tõmmanud kes-teab-mitmenda peotäie karvu, ka siis kui ma palun tal kes-teab-mitmendat korda Oskari mänguasjad kokku korjata. Suur on Oskari rõõm kui venna koolist koju jõuab ja kannatlikult ootab ta trepiastmel, aeg-ajalt nõudlikult "äääähhh" hüüdes, kui Robert on oma toas.

Sünnipäevapidu sai peetud vanaemade-vanaisadega, külalisteks olid veel ka onu Siim, onu Lauri, tädi Kaidi ja Johannes.


See on olnud ilus aasta! Aitäh Sulle, Oskar. Olen tänu Sinule õppinud nii mõndagi.
Palju õnne, kallis poiss!!!!

Vana Aasta ära saatmine

Tundub kohatu kirjutada jaanuari lõpus aastavahetusepeost, aga mis parata, kui oled oma asjadega totaalselt jännis! Parem siis nüüd kui ei iial, sest meil oli igavesti vahva ja eriline 2008.aasta ärasaatmine! Aasta ise oli ju ka väga eriline.

Esmalt tegi päeva eriliseks see, et ärgates ei asunud ma kohe köögis õhtusöögi-ettevalmistusi tegema nagu tavaliselt, kui meile külalised tulevad, vaid kui hommikukohvi joodud, meisterdasin igaühele meie seltskonnast kaasavõtmiseks Tera-Timmu võileiva praemuna suitsupeekoniviilu ja salatilehega ja täitsin termose kuuma teega. Siis pakkisime asjad kotti ja lapsed riietesse ja sõisime Keila-Joale, kus olid meid juba ees ootamas matkasellid Raul ja Hermann. Rauli juhendamisel jalutasime läbi Keila-Joa parkmetsa ja jõudsime mere äärde, kus pidasime laste rõõmuks maha mõnusa pikniku.

Lisaks meie pere muna-burgsidele olid Raul ja Hermann menüüd täiendanud Keila Gnoomi täiesti oivaliste porgandikookidega. Tunnistan ausalt, et midagi nii maitsvat (porgandist) ei ole ma tükil ajal söönud!

Ja nüüd ma jõuangi selleni, miks meie aastavahetuse pidu eriline oli. Eriline selle pärast, et see toimus õues! Raul, Kristel ja Hermann olid meie külaslisteks ka õhtul. Kella kümne paiku liitusid meie seltskonnaga veel naabrid Ave ja Jan. Seltskond, kes eales alt ei vea ja kellega on garanteeritud õnnestunud õhtu. Ei olnud erandiks seegi kord.

Lõkke kõrvale panime üles Taneli suure võistlustelkäimise telgi, et oleks veidi tuulevarju, tirisime grilli talvekorterist välja ja katsime laua. Menüüs olid erinevad grillitud lihad, fooliumis küpsetatud kartulid soola ja võiga ning ohjeldamatult kuuma glögi. Fooliumis küpsetatud kartulid, millele võid ja soola peale pannakse ei puudu reeglina üheltki meie suviselt grillingult. Mõnus koorevõi sulab soojal kartulil ja meresoola peened kristallid teevad sellest toidust tõelise delikatessi. Aga vot talvel või ei sula, vaid läheb järjest kõvemaks - üllatus, üllatus :o)

Lapsed olid tublid ja trallisid ringi. Hermannil ja Robertil olid oma tegemised, mida aeg-ajalt katkestasid vanemate raketi-teemalised ristküsitlemised, et millal siis ometi???? Oskar läks kell 22 oma kolmandale päevaunele :o) ja ärkas kenasti enne uue aasta tulekut üles, et vana viisakalt ära saata ja uus vääriliselt vastu võtta ning toimetas siis nagu vana peoline kunagi hommikul poole neljani ringi ning kustus siis, kui naabrid koju läksid!

Jõulud

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis sel aastal olime esimest korda jõululaupäeval oma kodus. Varem on ikka olnud nii, et ühel aastal Taneli ja siis järgmisel aastal minu vanemate juures.
Sel aastal hakkasin juba varakult oma veenmistööga peale: jõuluõhtul oleme Sipelga tänaval ja veenmistöö kandis vilja! Jõulud omas kodus oma pere Taneli vanemate ja vennaga. Aga alustame siis algusest.

Jõululaupäeval käisime Rahumäe surnuaias kalmudel küünlaid süütamas ja peale seda veel ka kirikus. Väike armas Rannamõisa kirik oli nii puupüsti rahvast täis, et osa inimesi kuulas jõulusõnumit lausa ukse taga. Kirikust koju jõudes panime kohe saunaahju tule, et saaks lisaks hingele ka ihu puhtaks küürida.

Jõuluettevalmistustega alustasin juba (!)paar nädalat enne jõule. Robertiga koos valmistasime piparkoogitaigna, meisterdasin mõned jõulukaardid, mis kahjuks saatmata jäid, aga oma ülesande jõulutunde tekitamisel täitis see nokitsemine siiski. Jõulukaunistuste karbi lasin Tanelil ka juba üsna varakult pööningult alla tuua. Tavaliselt kipub minu puhul küll nii olema, et toad saavad kaunistused ja jõulupuu oma ehted ühel ajal - kõige varem jõulureedel! Ma tean küll, et nüüd ma purustan nii mõnegi oma hea tuttava ettekujutuse minust kui usinast perenaisest, aga tore kui ma olen vähemalt suutnud endast hea mulje jätta :o) Jõulukuusk on meil sel aastal väga ilus. Nagu alati ! Tanel ja Robert kahekesi käisid toomas. Tanel pärast ütles, et Robert oli näidanud ühes suunas, et siit ostame ja nii oligi. Esimest korda ei ole meil jõulupuu toas ja esimest korda on meie jõulupuul elektriküünlad. Eks see Oskar ole meie elukorraldusse teisigi ja palju olulisemaid muudatusi toonud! Jõulukeeksi kuivatatud puuviljad panin ka juba nädalapäevad enne jõulu rummi sisse likku. No ja kui siis paar päeva enne jõule tahtsin hakata keeksi küpsetama, siis avastasin, et olen oma vana keeksivormi kolimise käigus ära visanud. Mis siis muud kui poodi! Keeks sai hea ja piparkoogid Roberti poolt glasuuritud.

Soolase menüüga on meil nii, et liha ja kapsad peavad olema, teisiti pole Tanel lihtsalt nõus. Seega jäävad meie poolest kõik haned ja pardid kenasti elama. Taneli ema keedab igal aastal sülti. Kuna suvel on pohlamoosi keedetud, siis kuidas ilma verivorstita saakski? Lisaks veel natuke niksi-näksi ja kui kõike seda on söödud, isegi kui igat asja on söödud natuke, siis on kõhunurgas veel vaid veidi-veidi koogiruumi või siis mitte :) Kui kõigil olid kõhud täis söödud, siis selgus, et jõuluvana oli oma kingikoti sel aastal ukse taha sokutanud. Roberti jaoks oli see muidugi ennekuulmatu, sest kogu tema teadliku elu on meile kinke toonud päris Jõuluvana. Olgu see siis Türil või Kuusikus. Veidikene leevendas tema kurvastust see, et Jõuluvana palus kingituste juurde jäetud kirjas just temal kingid laiali jagada ja hoolega jälgida, et igaüks ikka kenasti luuletuse ka loeks! Kingituste osas olme juba varakult Jõuluvanaga kokku leppinud, et täiskasvanud saavad kõik ühe paki, lastele võib kingitusi teha rohkem. Armas on vaadata, kuidas lapsed on siiralt rõõmsad. Oskari arvates oli plastmassist auto, millele saab peale istuda, maailma kõige ilusam kingitus!

Ja mähkmepakk :o) seda kallistas ta ka tükk aega! Robert sai Lego ja kampsiku ja palju kommi. Lumelauavarustuse - laua ja saapad kinkis talle aga pedagoogilistel kaalutlustel mitte jõuluvana, vaid vanaisa. Kooli-Jõuluvanaga oli Robertil sel aastal selge sott -see oli ju onu Mati - teatas ta kohe kui koolist koju jõudis.

Kingid lahti pakitud - oli aeg asuda kookide kallale. Magusalaual oli minu valmistatud jõulukeeks ja kohupiima-kirsikook. Pärast vaatasime veel telekst neid filme, mida ikka igal aastal jõulude ajal näidatakse. Ja siis jõulu-uni.

Esimesel pühal olime oma perega oma kodus. Teisel pühal käisime naabreid tervitamas ja õhtul olime Taneli vanemate juures, kus mujal kui ikka laua taga!

Pühapäeval käisid türikad külas. Taas kapsas ja liha, üleliia magusat ja kingitused kingitused...

Täna päeval mõlgutasin mõtet, et tuhin on veel sees: meisterdaks mõned jõulukaardid juurde ja teeks teoks oma ammuse unistuse: heegeldaks ühe komplekti lumehelbeid järgmise aasta jõulukuuse ehtimiseks...