Kõik, kõik on uus detsembrikuus...

...jaa-jaa, Te ei ole millestki valesti aru saanud ja mina ei aja midagi segamini. Minu blogi uus aasta algabki detsembris. Kui Sa ei usu, siis vaata eelpool olevaid tekste.

Pika blogipausi ajal on nii mõndagi toimunud. Kõike ei hakka siia kirja panema. Teate ju isegi, et "kes vana asja..." ja kõik see muu jutt... eksole!

Seega alustan siis uue hooga ikka selle vana looga. Vähemalt alguses saab siin olema päris palju käsitööpostitusi. Olen üles pildistanud enamus töid, mida teinud olen. Mõned on siiski jõudnud minu juurest enne lahkuda, kui nad kaamerasilma ette jõudsid.

Aga siin nad on, minu esimesed tellimustööd:
sokid Saskiale ja Alole





Väiksemad ja kollased loomulikult Sassale ja suuremad pruuni-krähmulised Alole.
Sokke on mõnus kududa. Saavad ruttu valmis, ehkki, mida aeg edasi seda olulisemaks saab minu jaoks valmimise protsess ja vähem tähtsaks muutub resultaat. Mitte, et ma ei hooliks sellest, mis mu varrastel lõpuks maha saab kootud. Loomulikult on mulle oluline, et valmis asi mulle endale meeldiks ja veel toredam, kui see ka teistele meeldib! Aga kudumine iseenesest on tohuult mõnus meditatiivne ja rahustav tegevus. Sokkide ja ka kinnaste kudumise juures on veel üks ülioluline asi - puuduvad õmblused (kui välja arvata need kaheks silmust, mis ma otsas tavaliselt kokku silman).

Kindad ja sokid sai endale ka Leele. Sokid roosad pemed mohäärisegused ja roosad nagu vahukommid Kindad mustad pärlite ja atlasspaelaga kaunistet.



Vot selline esimene reportaaž. Ei ole siin sipelgapesas istutud käed rüppes. Kudumise saatel on mul kõik õhtused omamaised ja -keelsed seriaalid ära kuulatud. Just nimelt kuulatud :o)

Aga käsitööd tuleb siin lähiajal veel. Seega olge valvel, mu kallid! Ja keda käsitöö ei huvita, siis muud tuleb ka. Tuleb-tuleb!

Uuuuu...?

On seal veel keegi? Nii pika pausi järel peab ikka üsna vaikselt alustama...

Kahekesi

Siis kui me veel Sipelgapesas ei elanud ja Oskar oli kõhutitana veel pisike täpike, läksime ühel nädalavahetusel Jürisse sõpradele külla. Teel olles hakkasin meenutama, et millal me terve perega viimati kuskil käisime. Siis oli majaehitus veel pooleli ja Tanel pühendas kõik oma vabad hetked meie uue kodu valmimisele. Küsisin Tanelilt ka, kas tema mäletab. Hetk mõtlemist ja vastus käes: " kuu aega tagasi käisime koos Roberti pimesooleoperatsioonil!" Kvaliteetaeg, kas pole!?

Esmaspäeval tuli Türi vanaema meile külla. Kolmeks päevaks! Milline rõõm!!! Kui ema mulle neljapäeval helistas, et ta võiks tulla, kui me tahame (muidugi me tahame, kohe väga-väga), hakkasin kohe tegemisi planeerima. Roberti arenguvestlus oli juba teisipäevale sätitud, nüüd ei pidanud Tanel enam keset päeva töölt koju Oskari juurde sõitma. Kiire kõne juuksurisalongi-Anne tööl-milline vedamine. New look, sõbrad ja mitte ainult! Võin öelda, et ikka kohe totaalne muutumine :o) Ise olen rahul! No ja siis õhtuks ka ikka meelelahutust!

Ja siis kahekesi, üle mitme-setme aja, kui mitte arvestada kahte kahekesi poeskäimist. Ah jaa, üks teatriõhtu oli ka, aga see oli nii suur pettumus, et see ei lähe arvesse!

Kõigepealt käisime söömas. Chedi's. Jõudsime sinna pisut enne kella kuut. Tuba tühi, ei ühtegi teenindajat, mitte kedagi! Saime ikka jupp aega oodata, enne, kui üks kampsunis ja teksastes noormees pea köögi ukse vahelt välja pistis. Noh, aga seda ei saa ju praegusel ajal pahaks panna. Mina küll ei pane, sest nõme on passida saalis, kus mitte ainsatki külalist ei ole! Meie ei pannud pahaks, sest kõik muu, mis järgnes oli suurepärane: minu vürtsikas kana india pähklitega ja Taneli grillitud lõhe varajase sibula ja sojaga maitsesid suurepäraselt! Teeninduse kohta ei saa ka ühtegi halba sõna öelda. Magustoitudeni me kahjuks ei jõudnudki, kuigi väga oleks tahtnud, sest kiirustasime edasi kinno. Vaatasime Sõpruses Hertsoginnat Ilus (kostüümid), kurb (saatused)ja mitte sellise imalmagusa lõpuga, mis tihtipeale hea filmi või raamatu ära võib rikkuda.

Aga täna on tüdrukute õhtu Pireti juures!

Seega, meeleheitel koduperenaine ei olegi enam nii meeleheitel :o) ja homme tuleb meile Oskari suur sõber tädi Anna ja aitab meie kodust selle suure sassi välja ajada ja siis on meel kohe päris rõõmus :o) Elu on ilus ja lapsed saavad ükskord suureks niikuinii ja ilmslt liigagi ruttu!

Elutarkus

Mõni aeg tagasi leidis meie pere hommikusöögilauas aset järgmine vestlus:
Robert: (mulle)"Preili, ulatage palun võid!"
Mina selle peale: "Ma ei ole preili ma olen proua".
Ja siis elutarkus Tanelilt: "Vaata, Robert, kui naisterahvas on abielus, siis öeldakse "proua", kui ei ole abielus, siis öeldakse "preili" ja kui sa ei tea, kas naisterahvas on abielus või ei ole, siis tuleks ikkagi öelda "proua", eeldades, et tal on HÄSTI läinud!" :DDD

Kuduaruanne

See oli vist möödunud aasta novembris, kui ma tundsin, et vot ei suuda enam käsitöötamata olla. Robert oli sama vana kui Oskar novembris ehk siis 10 kuune, kui ma kudusin lillast Novita Tennesee'st omale suvise topi.Ilmselt on laste 10. elukuu selline murdepunkt, kus ma tunnen, et nüüd on aeg midagi teha - päriselt oma kätega. See on kirjeldamatult hea tunne, kui oled mõne asja valmis saanud! Kokkamine ka, aga mitte selline, et vaja on ja midagi peab õhtuks/lõunaks tegema, vaid selline, et kõigepealt võtan riiulist mõned oma arvukatest kokaraamatutest ja ammutan inspiratsiooni, siis koostan poenimekirja, siis käin poes (kiirustamata!), siis naudin toidu valmistamist ja hiljem mõnulen kiituste käes! No kellele ei meeldiks, eks!? Aga söögitegemine on üks teine jutt ja sellest ma kirjutan mõnes teises postituses.

Kõik sai alguse sellest, et mulle jäi näppu aastaid tagasi soetatud Suuri Käsityölehti ajakiri, kus sees laste kampsunid. Oskar magas parasjagu õues lõunaund. Võtsin lihtsalt ajakirja kõrvale ruudulise kaustiku ja hakkasin tööjuhist tõlkima. Ma pole kunagi midagi sellist teinud, soomekeelsest ajakirjast olen ikka asjad otse maha kudunud - laisk, mis muud. Ju ma siis sel hetkel mõtlesin, et veedan lihtsalt aega ja eks ma ükskord koon. Juhend sai samal päeval tõlgitud ja paar päeva hiljem ostsin Veimevakast lõnga. Alustuseks sai ette võetud kudu-projekt kõige väiksemale pereliikmele. Täpselt enam ei mäleta palju kudumiseks aega kulus-koos viimistlemisega ilmselt paar-kolm nädalat. Tulemus sai selline:

Lisan enda jaoks ka mõned andmed:
Muster: Suuri Käsityölehti aprill 2006
Lõng: Rowan tapestry, 4 tokki ja natuke veel Veimevakast,
Vardad:3 mm

Kui selle kampsuni tükid olid veel kokku õmblemata, siis oli mul juba uus juhend tõlgitud ja uus kampsun varrastel. Kuduhimu oli lihtsalt niiii suur ja paari nädalaga sai valmis see kampsun:

Muster: samuti Suuri Käsityölehti aprill 2006
Lõngad: Oskarile heegeldatud lapiteki jäägid,ostetud Müürivahe tänava lõngapoest (mis nüüdseks pidavat kinni olema). Pruuni ma tookord lapiteki juures ei kasutanudgi, seda oli kohe õige palju üle :o)
Vardad: 3mm

Öeldakse, et ega kaks ilma kolmandata jää, aga kolmandat kampsunit ei ole ma veel alustanud. Ehkki lõng on juba olemas :o)

Jõulude saabudes andis Türi-vanaema märku, et Johannesel ei ole villaseid sokke ja tema neis asjus Jõuluvana peale eriti ei loodaks - teadagi meeste värk :o)
Mis siis muud, kui otsisin oma sukavardad väja ja asusin Jõuluvanale appi!
Jossu sokkide pilt on Taneli telefonis ja selle saan lisada hiljem.

Lõng:Novita Nalle Colori
Sukavardad: 3mm

Edasi võiks kirjutada sellest, et mis juhtub siis, kui Ulvi läheb Prismasse süüa ostma. Trajektoor algab ajakirjade leti juurest ja suundub edasi Novita lõngade leti juurde. Tahtejõud on mu teine nimi, kui ma suudan end sealt minema sundida ilma, et ma mõnd tokki lõnga korvi ei poetaks. No ja ükskord ma jälle ei suutnud! Nägin neid. Nimelt Novita Nalle Talvi ja Syksy.
Talve lõngast said omale kingituseks sokid kaks armsat inimest: Kaia ja tema pisitütar Saskia.

Lõng:Novita Nalle Talvi
Vardad:2,5mm

Selleks ajaks oli Robert minu tegevust juba pikka aega silmas pidanud ja ju ta siis arvas, et saan hakkama küll ning andis ka tellimuse sisse. Ma arvasin, et tänapäeval lapsed enam villaseid kindaid ei kanna, vähemalt ei ole silma hakanud, aga minu pojal on need nüüd olemas. Nipiga. Nipp seisneb selles, et sõrmedelt saab klapi pealt ära võtta, et vajalikke asju toimetada. Kinnaste tipus on väkesed aasad , millega saab soovi korral klapid kinda seljal oleva nööbi külge kinnitada. Kartsin küll, et need aasad hakkavad igale poole taha kinni jääma, aga siiani ei ole veel pretensiooni esitatud. Ekspluatatsioonis on kindad olnud umbes nädalajagu päevi.

Lõng:G-B Jil Liann Lõngad kauplusest
Vardad:sukavardad 2,5mm roosipuust vardad sealt samast

Selline mu kuduaruanne siis saigi. Ja mu ind ei ole veel raugenud. Loodetavast saan õigepea siin näidata ka mõnes muus tehnikas valminud asju.

Palju õnne sünnipäevaks!

Meie Oskar sai 1-aastaseks!
Küll see aeg on kiiresti läinud!- ütlevad vanaemad! On vast aasta!-ütlen mina.
Nii nagu Oskaril oli kiire siia ilma tulekuga, nii on tal kiire senini. Kõigis oma toimetustes on ta väga väle! Harva juhtub, et ta kellegi sülle lihtsalt istuma jääb. Kiire on olnud Oskaril ka kõigi uute oskuste omandamisel: seljalt kõhule keerama hakkas ta 2,5 kuu vanuselt, käputama 6 kuuselt, istuma 7,5 kuuselt ja käima 10 kuuselt. Esimesed kiku-mikud tulid Oskaril 3 kuuselt: 2 alumist lõikehammast, siis mõne aja pärast ülemised lõikehambad ja siis läks minul lugemine sassi, sest korraga oli lapsel suu hambaid täis ja millal need tulid, mina küll aru ei saanud :o)

Aastane Oskar oskab öelda taa-taa ja lehvitada kui keegi ära hakkab minema (ja siis ka kui keegi külla tuleb :o)), oskab öelda mämm-mämm, mis ei pruugi aga ilmtingimata tähendada seda, et ta süüa tahab. Oskar saab aru, kui talle öelda näiteks, et too pall, mis muidugi ei tähenda alati, et ta selle palli toob :o)

Endiselt on Oskari kõige suurem sõber Robert. Robert on Oskarile ka tõeliselt hea suur vend, ka siis, kui Oskar suures hellusetuhinas on tema peast tõmmanud kes-teab-mitmenda peotäie karvu, ka siis kui ma palun tal kes-teab-mitmendat korda Oskari mänguasjad kokku korjata. Suur on Oskari rõõm kui venna koolist koju jõuab ja kannatlikult ootab ta trepiastmel, aeg-ajalt nõudlikult "äääähhh" hüüdes, kui Robert on oma toas.

Sünnipäevapidu sai peetud vanaemade-vanaisadega, külalisteks olid veel ka onu Siim, onu Lauri, tädi Kaidi ja Johannes.


See on olnud ilus aasta! Aitäh Sulle, Oskar. Olen tänu Sinule õppinud nii mõndagi.
Palju õnne, kallis poiss!!!!

Vana Aasta ära saatmine

Tundub kohatu kirjutada jaanuari lõpus aastavahetusepeost, aga mis parata, kui oled oma asjadega totaalselt jännis! Parem siis nüüd kui ei iial, sest meil oli igavesti vahva ja eriline 2008.aasta ärasaatmine! Aasta ise oli ju ka väga eriline.

Esmalt tegi päeva eriliseks see, et ärgates ei asunud ma kohe köögis õhtusöögi-ettevalmistusi tegema nagu tavaliselt, kui meile külalised tulevad, vaid kui hommikukohvi joodud, meisterdasin igaühele meie seltskonnast kaasavõtmiseks Tera-Timmu võileiva praemuna suitsupeekoniviilu ja salatilehega ja täitsin termose kuuma teega. Siis pakkisime asjad kotti ja lapsed riietesse ja sõisime Keila-Joale, kus olid meid juba ees ootamas matkasellid Raul ja Hermann. Rauli juhendamisel jalutasime läbi Keila-Joa parkmetsa ja jõudsime mere äärde, kus pidasime laste rõõmuks maha mõnusa pikniku.

Lisaks meie pere muna-burgsidele olid Raul ja Hermann menüüd täiendanud Keila Gnoomi täiesti oivaliste porgandikookidega. Tunnistan ausalt, et midagi nii maitsvat (porgandist) ei ole ma tükil ajal söönud!

Ja nüüd ma jõuangi selleni, miks meie aastavahetuse pidu eriline oli. Eriline selle pärast, et see toimus õues! Raul, Kristel ja Hermann olid meie külaslisteks ka õhtul. Kella kümne paiku liitusid meie seltskonnaga veel naabrid Ave ja Jan. Seltskond, kes eales alt ei vea ja kellega on garanteeritud õnnestunud õhtu. Ei olnud erandiks seegi kord.

Lõkke kõrvale panime üles Taneli suure võistlustelkäimise telgi, et oleks veidi tuulevarju, tirisime grilli talvekorterist välja ja katsime laua. Menüüs olid erinevad grillitud lihad, fooliumis küpsetatud kartulid soola ja võiga ning ohjeldamatult kuuma glögi. Fooliumis küpsetatud kartulid, millele võid ja soola peale pannakse ei puudu reeglina üheltki meie suviselt grillingult. Mõnus koorevõi sulab soojal kartulil ja meresoola peened kristallid teevad sellest toidust tõelise delikatessi. Aga vot talvel või ei sula, vaid läheb järjest kõvemaks - üllatus, üllatus :o)

Lapsed olid tublid ja trallisid ringi. Hermannil ja Robertil olid oma tegemised, mida aeg-ajalt katkestasid vanemate raketi-teemalised ristküsitlemised, et millal siis ometi???? Oskar läks kell 22 oma kolmandale päevaunele :o) ja ärkas kenasti enne uue aasta tulekut üles, et vana viisakalt ära saata ja uus vääriliselt vastu võtta ning toimetas siis nagu vana peoline kunagi hommikul poole neljani ringi ning kustus siis, kui naabrid koju läksid!