Käsitöö juttu ka

Et kevadet veelgi lähemale tuua, käisin ükspäev Liannis ja ostsin lisaks nendele lõngadele, mis Liliani tüdrukute kampsunitest üle jäid, veel sületäie rõõmsavärvilisi puuvillaseid kerasid.

Esimese soojaga valmisid mõned prossid, mille südamikeks erinevad pärlid. Prossil on kinnituseks tagaküljel spetsiaalne prossinõel, mis kinnitatud 6-st punktist niidi-nõelaga. Prossid reisivad kevadel Rootsi ja olemasolevatele tuleb kindlasti veel lisa.

Lisaks alustasin veel ühe teise projektiga, mida lõpuni avalikustada veel ei julge, sest valminud on vaid kaduvväike osa sellest.Tahtsin ilusat päikeselist päevavalgust piltide tegemiseks ära kasutada, sestap ei julgenud aega lõngaotste peitmise peale kulutada. Õnneks! Sest eile oli akna taga jälle päris karm ilm.

Laupäeva hommikul motiivide heegeldamisega algust tehes katsetasin erinevaid variante, sest juhend oli inglise keelne ja eepose-stiilis kirja pandud. Ainukesed asjad, mis mulle seal arusaadavad olid, olid numbrid ja needki ei klappinud sellega, mis mulle pildilt vastu vaatas. Proovisin erineva jämedusega heegelnõelu, erinevaid võtteid tagumise õieleherea kinnitamiseks, aga kokkuvõttes ei olnud mul õhtuks ainsatki motiivi, millega ma lõpuni rahul oleks olnud! Olin juba loobumas, kuid kangus sai võitu. Pühapäeva hommikul alustasin uuesti. Seekord edukamalt. Tänaseks on valminud 20 lille 70-st. Long way to go!

Kevadigatsus

Mäletan lapsepõlvest, et igal alal pidi ilmtingimata olema oma lemmik. Lemmiklaul, lemmiklaulja, lemmikõpetaja, lemmikloom, lemmikvärv jne. Aastaajad ka, loomulikult! Kuigi valida on vaid nelja hulgast, siis ikkagi on minu vaieldamatult kõige-kõigem aastaaeg läbi elu olnud kevad. Aasta-aastalt olen õppinud rohkem hindama igatsetule eelnevat. Näiteks tööl käies oli puhkuse-eelne nädal tihtipeale magusam kui puhkus ise. Reede õhtu on märksa mõnusam, kui pühapäeva õhtu, mu meelest. Käsitöö juures naudin eseme kavandamist, lõngade ja värvide valikut ning valmimise protsessi. Seepärast juhtub mul alatasa, et olen kampsuni detailid valmis kudunud paari nädalaga, aga kokkuõmblemine võtab kuid. Detailid valmis, kaob mul huvi asja vastu. Võib-olla on põhjus ka sellest, et kui kokkuõmmeldud kudum ei istu või ei sobi, siis tuleb ju midagi ette võtta. Palju mõnusam on mängida teadmisega, et kõik on veel ees!Siinkohal üks suvine jakike, mis valmis tõesti kiiresti - minu kohta. Alustasin jaanipäeva-paiku ja lõpetasin juuli lõpus. Kudumine ja kokkuõmblemine kõik järjest ja volà! Pildid on tehtud Vilniuses.
                                                      
                                                      

Nii ka kevade juures meeldib mulle enim see hetk, kui lumi on sulanud, kuid rohi ei ole tärganud ja puud on veel raagus. See aeg, kui tärkavad maailma kõige kaunimad lilled - paiselehed. See sooloetendus polle millegagi võrreldav - ümberringi hall kulu ja selle sees need väikesed päikesed! Hetkel, mil puude võrade ümber tekkib heleroheline loor, soovin igal aastal, et mul oleks võim seda ilusat hetke peatada! See aeg on nii lühike, soojematel kevadetel vaid mõned loetud päevad...

Kunagi ütles mu isa, et kui sirel on õitsenud, siis on suvi ka läbi. Parafraseerides seda lauset võiks öelda, et kui puud on lehtes, siis on kevad ka läbi! Nii see õnneks ei ole. Ja, et kevadet pikendada talve arvelt käisime juba kolm nädalat tagasi Oskariga Liblika Poes (loe: Horteses)  omale kevadet koju toomas. Ostsime hüatsinte, priimulaid ja muidugi igasuguseid seemneid.

Möödundnädalases Osooni saates ütles Koržets, et tealve ei armasta need, kel pole kasukat. Ei mäleta enam kustkandi vanasõna see oli, aga kasukat mul tõepoolest ei ole ja talve ma ei armasta. Pigem talun. Ja kui eriti suur igatsus peale tuleb, siis vaatan neid pilte.

 Kohe hakkab soojem ja tahaks näpud mulda pista.

 Selle kevade plaanid hakkavad juba looma: tuleb palju herneid, lehtpeet, redised, porgandid, salat, maitsetaimed ja palju muud. Saialilled tulevad sel aastal koos erinevate kõrrelistega. Nägin ühes ajakirjas pilti - imeilus!

Läänerindel muutusteta

Kuigi siin blogis on pikemat aega vaikus olnud, siis kudurindel on tehtud nii mõndagi. Siinkohal ei saa jälle mainimata jätta seda soome mehe ja jalgratta juttu :) kes teab, see teab ja kes ei tea, siis kokku saades räägin, tuletage meelde. Viimasena valmisid kampsid kolmele õele. Möödunud aastal tegin kampsuni kõige vanemale neist, seda mäletate?

Seekord siis kõigile kolmele.
Kõige väiksem sai omale roosa-pruuni kampsi. See on ühtlasi ka minu lemmik.

Keskmise õe jakike pidi saama roosades toonides. Minu suhe roosaga on teada, seega kudumine oli puhas rõõm.

Kõige vanema õe kampsile valis tüdrukute ema valge ja türkiis-sinise kombinatsiooni. Kaunis ja värske vaatamata sellele, et kui mul kaks varrukat koos varrastel oli, küsis Tanel, et kas ma koon Sipsikut?! No Sipsikust on küll asi kaugel, sest kes kujutaks seda tegelast ette heegeldatud lillede ja pärlitega kaunistatult...

Loodetavasti on kandjatel minu kätetööst palju rõõmu! Liliani tüdrukutele kududes olen puuvillalõngaga pärsis sõbraks saanud.

Detailid

Tibukollased

Kõik sai alguse sellest, et ma olen loomult harakas. Igasugune kirjandus, mis vähegi puudutab kokkamist ja käsitööd võtab mind jalust nõrgaks ja veab enda poole nagu Kunksmoori nõiarohtudest keedetud aur Kapten Trummi. Olen kerge saak toidutegemist ja käsitööd puudutavate raamatute kirjastajatele. Terve mõistus ütleb, et isegi kui ma elaksin 250-aastaseks ei suudaks ma kõiki neid kudumeid kududa ja kõiki neid retsepte läbi kokata. Sellele vaatamata rändab nii mõnigi raamat ja ajakiri ikka jälle mu riiulisse. Tõele au andes tuleb tunnistada, et viimasel ajal olen muutunud valivamaks ja päris kõike enam kokku ei osta. Näiteks puudub mul täiesti tikkimise soolikas ja minu riiulis ei ole ühtegi tikkimisraamatut. Mis muidugi ei tähenda, et mul see soolikas kunagi kasvama ei hakka ja suures tikkimistuhinas kõik vabad kangapinnad näiteks muhu rooside ja arhailise tikandiga ei täitu :o)

Kord kui venna pere meil külas oli, sattus vennanaine Kaidi lappama vanu Novita ajakirju. Sealt jäid talle silma ühed kollased vanutatud sussid. Näitas mulle, et vaata kui ilusad, tahaks omale ka...

Läksid kuud, vist ka aastad. Kaidil oli sünnipäev tulemas. Igaks juhuks küsisin ääri-veeri üle, niipalju aega ju möödas, kas sussiteema on veel aktuaalne. Oli. Mis muud kui vardad sisse ja kuduma. Kahjuks ei ole mul pilti vanutamata sussitest - tõeline Big Foot'i jalanõu :o)

Originaalis oli sussidel kaunistuseks üleheegeldatud ja samuti vanutatud hiigelnööp. Kaidi sussid said pisut edevamad (ühildub minu puhul selle eelpool mainitud haraka-jutuga) kunstkalliskivide ja atlasspaelast lipsudega kaunistet.

8mm varrastega tahaks teinekordki midagi kududa. Tõeline edu-elamus, kui ühe päevaga valmib näiteks kampsun :o) Siiski enim kasutust leiavad minu puhul 2,5 ja 3mm vardad.

Lõng: Novita Huopanen
Vardad: 8mm

Kevadised meeleolud

Paar päeva tagasi pidin siin blogis kurtma hakkama teemal suveaeg ja talverehvid, kuid õnneks ei jõudnud. Peale jääaega saabus siiski suur sula! Meeleolud on aga kevadised juba mõnda aega. Ma olen juba mitmes postituses maininud, et kui oma perele roosat kududa ei saa, eks siis tuleb teiste lastele teha. Õnneks ikka tahtjaid on. Seekord kudusin oma elu esimese raglaani. Pean tõdema, et selle väikese jakikese kudumisel kehtisid vanasõnad - "omad vitsad peksavad" ja "vigadest õpitakse" oi-oi kui mitu korda! Vahest ehk liigagi mitu. Esmalt see, et kui ma tavaliselt koon kõik asjad 0,5-1 mm peenemate varrastega kui lõngavööl antud soovituslik varraste jämedus, siis seekord otsustasin lõngatootjat usaldada ja liigne usaldus maksis kätte. Kehaosa ühes tükis ja varrukadki kaenlaaluse õmbluseni valmis kootud, leidsin siiski, et ma ei ole tehtud tööga rahul ja valmis tükkidest said taas lõngakerad. Valisin peenemad vardad ja otsustasin ka õmbluste kasuks, ehk siis kudusin kõik tükid eraldi ja lõpuks õmblesin kokku. Vot ei istu mulle see ühes tükis kudumine! Lugesin küll Krista blogist, kuidas ta mängleva kergusega kõik tükid üksteise järel vardale lükib ja siis koob nii raglaani kui ka kaelaaugu kahandused ühe hooga. Lugedes tundus imelihtne, aga praktikas täiesti teostamatu - minu jaoks! Silmused venisid välja, varrukas ei mahtunud vajalikku kohta ära ja veel tuhat jama! Kunagi kindlasti proovin uuesti seda metsamõistatust ahendada, aga minu esimene raglaan on õmblustega. Värvid on kampsuni omaniku emme valitud ja minu arvates imearmas kombinatsioon. Bordoo on vaieldamatult üks minu värvilemmikutest nii ehk naa. Ja lõpuks nööbid - need pidid olema lapsele mugavad käsitleda, aga kui ma neid nööpe Karnaluksis nägin, siis teadsin ma kohe sel samal hetkel, et kampsun peab saama endale just need nööbid! Ja lõpuks detailid - elu ju pisiasjadest koosnebki! Selline ta siis sai. Nüüd ootan hingevärinal, et kamps omanikule meeldib ja paras on!

Lihtsalt lilled

Me elame maal. Vähemalt mulle meeldib nii mõelda. Maal, sest linn see ju ei ole. Seetõttu võib meie kodu ümbruses näha igasuguseid karvaseid ja sulelis. Alustades sootihasest ja lõpetades metskitsedega. Veel rohkem kui neid loomi, võib praegusel aastaajal meie maja ümbruses näha nende jälgi. Vot täna, kui ma neid jälgi päikesest sätendaval lumel vaatasin, siis tuli mulle pähe selline mõte - inimesed eluteel on nagu jäljed lumel, mõned rajad kulgevad risti-rästi, mõned kõrvuti, mõneks ajaks saavad kokku, et jälle lahku minna või siis mitte...Mõned inimesed jälle kulgevad terve elu kõrvuti nagu ühe inimese jäljerada..

Selle jutuga tahtsin ma tegelikult jõuda sinna, et kunagi ammu, kui ma ühte teatud finantsasutusse tööle läksin, siis sain ma tuttavaks Airese ja Marega (nimede järjekorras ei ole mingit eelistust, reastasin tähestiku järgi. A on enne). No ja nemad on ühed neist, kellega mu jäljerada on ikka vahel tihem vahel harvem, kõrvuti kulgenud. Koos on nii paksust kui vedelast läbi käidud ja mitu puuda soola ära söödud.

Igasuguseid naljakaid asju on juhtunud. Nagu näiteks see, kuidas me ükskord Saaremaal võitusõidul Airesega kohtusime ja mõlemad siiralt üllatunud olime. Asja pisult lähemalt uurides selgus, et ka meie abikaasad tunnevad teineteist ja kujutate ette, meie teadmata, eksole!

Või siis see, kuidas me ükskord Amigos minu sünnipäeva tähistasime (kes teab küll millist neist lõbusatest kahekümnendatest). Ilmselt olime üsna varakult kohal, sest rahvast eriti ei olnud. Baarman soovitas meil ennast koduselt tunda, mispeale Mare täiesti loomuliku liigutusega kella vaatas ja teatas surmtõsise häälega "koduselt?! Kodus hakkan ma sel kellaajal rulle pähe keerama!

Või siis minu eelmise aasta sünnipäev, kui nad Taneliga kokku leppisid ja mind Olümpsis ootasid. Kui me kohale jõudsime, siis esimene asi, mida ma nägin, oli Aires ja Mare laua ääres istumas, laual suur kimp roose! Esimene mõte oli, kuidas nii, nad tähistavad kahekesi Airese sünnipäeva (Airesel on sünnipäev 11.detsember) ja mind ei kutsunud!!!! Ja siis ma sain aru, et nad ootasid mind!!!!!!!! Tanel läks tööle ja meil oli super-tore-lahe naistekas!

Selle aasta kohtumist olime planeerinud juba pikalt. Kõigil meil ju oma kohustused, seega ühist vaba õhtut ei ole just kerge leida. Telefonitsi lugesin veel sõnad peale, et meie kohtumine ei saa olla kindlasti mitte minu (möödundaastase) sünnipäeva tähistamine, vaid lihtsalt tore kokkusaamine. Ja-jah, ütles mulle Mare selle peale. No ma oleksin pidanud juba samal hetkel kahtlustama! ...ja siis nad tulid PUUGA

ja ütlesid, et nad tõid mulle lihtsalt LILLED! See puu või siis need lilled, ühesõnaga - see hakkas nüüd mul kodus õtsema ja te ei kujuta ette, kui võrratult see lõhnab! Pilti saan näidata, nuusutama peate tulema kohapeale.

Ma loodan, Mare, et Sa ei pahanda kui ma lõpetuseks kasutan sinu Sõnu "Mul on lihtsalt nii hea meel, et te olemas olete!"

Millest on tehtud väikesed poisid...

...tiigrist ja konnast ja kutsikahännast!
Ühele veel sündimata väikesele poisile kudusin sooja kampsuni ja püksid. Beebi peaks ilmavalgust nägema 18. veebruaril ja udupehme komlekt rändab homme Türile tema koju pisipoisi sündi ootama.
Komplekti mustri kombineerisin ise. Kasvatuste ja kahanduste juures oli abiks Novita kevad 2008. Kampsun on kootud kuni kaenlaauguni ühes tükis. Varrukad on kootud 5 vardaga kuni kaare alguseni ja siis lõpuni edasi-tagasi. Püksisääred on samuti torudena kootud kuni istmikuõmbluseni, sealt alates võtsin silmused ringvarrastele ja kudusin kuni ülaääreni.

Helesinised mammud kampsunil on pärit Kangas ja Nööp kauplusest ja sobivad värvi poolest üks ühele.


Kui ma seda komplekti alustasin, siis oli mul kodus muuks otstarbeks varutud 2 tokki Schachemayr nomotta Baby Wool'i ja üks tokk Laines Fonty Kidopale'i. Mõlemad soetatud Karnaluksist. Kahtluseta kukkusin kuduma kuni mohäär lõppes. Mul ei olnud hetkeks mõtteski, et mõni lõng võiks SELLEST poest otsa lõppeda, aga vot seda tooni siis just enam ei olnud. Kampsuni kehaosa oli juba valmis kootud. Mida teeb sellisel juhul meeleheitel koduperenaine? Ostab uue mohääri ja alustab uut kampsunit. Just! Kui uus oli kaenlaauguni valmis kootud taipasin kahte kudumit kõrvutada... no ja mis te arvate? Muidugi, toonivahe oli nii väike, et isegi mina, kes ma teadsin, et tegemist on erinevat värvitooni mohääriga, pidin tunnistama, et vahe on pea olematu. Seega, on mul nüüd üks valmis komplekt ja üks hetkel ilma varrukateta kampsun. Harutada ei raatsinud. Seega, kui on keegi, kes teab kedagi, kellel oleks vaja pisikese beebi-poisi kampsunit suurusele u 54-56cm, andke teada, siis on põhjust varrukad ka kududa :o)

Viimane pilt on tehtud õues ja tundub nagu oleks tegemist ühe teise komplektiga. Värv on tõele lähemal sellel õuepildil. Aksessuaari laenasin Oskarilt, aga ärge talle öelge :o)


Lõng: Schachenmayr nomotta Baby Wool ja Laines Fonty Kidopale koos kootuna
Vardad: 2,5 ja 3 mm