Talv ei taha taanduda...

seepärast sai veel vastu kevadet valmis üks talvine komplekt Tiinale. Täna pikka (ilu)juttu ei tule. Las asjad kõnelevad enda eest.
Müts

...ja käpikud

 

Varsti valmis

Esialgu küll ainult üks, aga annan endast parima, et üks ei jääks teiseta!
Minu elu esimesed sõrmikud.

 

Tõstamaa kinnaste mõjutusega. Väikese sõrme poolsel küljel on viklitriip (mida küll pildil näha pole), keskel roositud motiiv, mille muster on pärit 1960.a välja antud raamatust " Mulgi kirikindad ja kirisukad" autor L. Saks.

Lõng ikka Raasiku 8/2 , vardad randmeosas 1,25 ja labaosas 1,5 mm. Silmuseid vardal 22.
Ise olen rahul :)

Veel sokke

Koolitööna valmis veel vana aasta sees 3 paari sokke: meeste-, naiste-, laste. Meeste- ja naiste sokid on omanikud leidnud. Laste sokid on saadaval, kuna meie peres nii väikse jalaga lapsi enam ei ole.
On vist ütlematagi selge, et naiste sokid kudusin endale :)

 

Need on esimesed sokid minu kuduajaloos, mis ma olen kudunud täpselt jala järgi. Esimest sokki tõbmbasin kudumise ajal vist iga kümne rea järel jalga, et aru saada kui palju ja kus kahandada on vaja. Lisaks sellele seljatasin igavesena tundunud vastuolu enda ja kirjatud kudumite vahel. Mitmete erinevate variantide proovimisel olin täiesti meelehetel, sest ei saanud hakkama. Tähendab, hakkama sain, aga tulemust, millega ise oleks rahul olnud, vot seda ei olnud. Hirmuga, mõtlesin sellele, et varsti tuleb kirjatud sukkadest koopiaid kuduma hakata ja mis siis....? Ühel hetkel sain aga sobiva nipi kätte ja edasi oli kõik ainult vormistamise küsimus :) Mõned asjad muidugi on, mida ma järgmiste sokkide juures teisiti teeksin, aga need on nö pisiasjad ja kritiseerimisele ei kuulu. Sokkidel on kahevärviline etnograafiline loodus, mis on mõnusalt elastne ja ei ole seda hirmu, et kood soki valmis ja kand lihtsalt ei mahu sokisuust sisse. Mustriks on Türi naise vöökirja keskosa, ja kahel pool seda sini valge-kihnu vits. Viklid jällegi viitavad Muhu mõjutustele. Vot sellised Türi-Kihnu-Muhu sokid. Ise olen rahul. Väga. Lõng Raasiku 8/2 ja vardad 1,75mm. Silmuseid vardal looduses 21 mustriosas 24 ja edasi kahandasin jala järgi.

 

 

Ah, jaa! Kand on kolmnurkne kand, mida kutsutakse ka Hiiu kannaks. Seega Türi-Kihnu-Muhu-Hiiu sokid.

Meeste sokid kudusin Robertile. Noormees, küll alul kirtsutas nina, et tema lillelisi:)sokke ei kanna, aga pärast ristis need "toore praemuna sokkideks" kollase asemel on küll punane, aga mis siis...Kui ma proovisin lapsele etnograafilist ainest tutvustada ja selgitasin, et see on väikese muudatusega lambasilma-muster, siis selle peale küsis ta üsna uskmatu tooniga "LAMBA MISASI?". Sellega seekordne etnograafiat tutvustav loeng ka lõppes. Aga sokid on mõnusad. Kootud raasiku 8/3 lõngast ja varrastega nr 2. Vardal looduses 17 silmust, peale soonikut 18, kuna kirjatud muster tõmbab kootud pinda oluliselt kokku. Kand on kõige levinum nö saksa kand, aga et asi mitte liiga lihtne ei oleks, siis kudusin selle kärjelises kannakoes. Kes teab, see teab :)Punane täpp "lamba silmas" peaks veel mäletamist mööda olema minu Lohu vanaema poolt madaraga värvitud lõng!

 

Kandja arvas, et lumelaud pildil muudab sokid oluliselt paremaks. Aga ma tegin salaja ühe teise pildi ka :)

 

Laste sokid on samuti Raasiku lõngast kootud. Vardad 1,5 mm ja 12 silmust vardal. Sääreosas on kahevärvilise vitsa vahel kassikäpa muster.

 

Kand jällegi tavaline e. saksa kand, aga seekord harilikus kannakoes. Ninaosas spiraalne kahandus.

 

Viimase 4 kuuga olen õppinud palju, ja mul on ülimalt hea meel, et ma olen saanud seda teha oma ala tõeliste meistrite käe all.Lisaks praktilistele oskustele olen ma õppinud armastama villast lõnga! Kõlab tobedalt, aga just nii see on. Villase kudumi saamislugu on nagu inetust pardipojast luigeks sirgumine: kood asja valmis ja see on selline natuke puine ja kange ja kare, lõhnab lamba järgi, aga see on juba vaieldav - on see puudus või voorus. Kui kudum valmis, lased kaussi mõnusalt käesooja vett, lisad sortsukese head villapesuvahendit ja pesed õrnalt oma varanduse puhtaks, loputad ja sätid siledale alusele rätiku peale kuivama. Kuivanud kudum on hoopis teist nägu - pisut karvasem ja mõnusalt pehme. Ma olen täiesti kindel, et villased käsitsi kootud esemed on tõeline luksuskaup! Imetlege Kristi Jõeste imekauneid sõrmikuid ja ma usun, et ka teie ei kahtle selles enam hetkekski! Järgmises postituses sokke ei ole, hoopis kindad - sõrmitud ja sõrmikud :)

Sokisadu

Viimasal ajal küsitakse mu käest päris tihti, et kas ma enam ei koogi? Koon, iga vaba minuti kasutan ära! Et ikka kõik saaks tehtud: nii koolitööd kui ka muud kudumised. Jah, sel sügisel läksin kooli, üle mitme-setme aasta. Tegelikult on see küll aastane kursus, aga mulle meeldib sellest mõelda nagu koolist. Seega, head sõbrad ja tuttavad, kes te ootate oma mütse, salle, sokke ja muud - ärge pange pahaks - kogu mu tegemised on hetkel üsna pika vinnaga.

Kooliskäimisest loodan pikemalt kirjutada järgmises postituses, aga seekord sokkidest.

Kuna ma juuli keskpaiku kaotasin lootuse, et sel aastal korralik suvi Eestimaale saabub, siis otsustasin asjatust ootamisest loobuda ja hakkasin valmistuma sügiseks. Varakult alustamine tasus end kuhjaga ära, sest sokistatud said ka venna lapsed ja kokku sai sokke kootud 8 paari. Pildilt puuduvad endale kootud roosa-beeži-valgekrähmulised sokid, mis on juba kõvasti kasutust leidnud, kuid ei ole veel pildile püütud. Loodetavasti saab see viga parandatud, kui sügis lahkesti mõnel päeval oma päikeselisemat palet näitab.

Esmalt valmisid sokid Samuelile. Tänu temale sain veidi kahandada oma koduseid lõngatagavarasid. Paremalt esimesed sokid said kootud Alo sokkidest alles jäänud lõngast, lisaks veel triibud sinepivärvi meriinost ja Oskari eelmise aasta sokilõngast.

 Järgmine paar on kootud Oskari ülemöödunud aasta sokkidest järgi jäänud lõngast. Tegemist on Novita 7-venna lõngaga ja mäletamist mööda oli selle lõnga nimi Talv.

Kolmas, sini-valge triibuline sokipaar sai alustatud mõeldes Johannesele, aga kui ma pooliku soki oma kodusele modellile, kelle jalanumber umbes sama, jalga sikutasin ja sain aru, et mis väike see väike, sai Samuel omale veel ühed sokid :) Sinine lõng on alles jäänud

Sellest komplektist.

Seejärel on nööril 2 paari peaaegu ühesuguseid sokke. Erinevad on vaid sääreosa soonikud ja Johannese sokkidel on üks silmus igal vardal rohkem. Seega siis Ossu ja Jossu "ühtekad".

Siis veel ühed sokid Oskarile

 

Ja veel ühed Johannesele 

 

 

Hoidke siis sõrmed-varbad soojas ja nautige kuuma teed ja küünlavalgust. Praegu on selleks suurepärane (aasta)aeg!sellest komplektist

Suur lilleaed

Enamasti on minuga nii, et ma ei suuda käsitöö tegemisel hooajaga sammu pidada. Ikka tuleb mul jõulukaunistuste tegemise isu siis, kui jõulud on möödas ja suviseid asju tahaks kududa-heegelda siis, kui väljas temperatuur juba paarkümmend kraadi plusspoolel ja suur suvi käes! No ja kui siis alustad on juba startides lootusetult hilja.

Sel aastal otsustasin, et mul saab olema uus suvine kott just suve algul. Seepärast alustasin varakult - veebruaris. Vaatasin ka blogist järgi, et esimene kotiteemaline postitus on tehtud 22.veebruaril esimese 10 lillega.

 Kott ise valmis juuni algul ja korda paar olen sellega ka juba linnapeal laiamas käinud :) Koti sisseõnnistamine toimus 12.juunil Käsmus Lenna ja Märdi kontserdil. Muuhulgas olgu mainitud, et koti esmaesitluseks oli see enam kui väärikas üritus! Lenna ja Märt on armas tandem, kelle hääled kõlavad koos nii magusvalusalt, et nii mõnegi laulu ajal tunned, et kurgus hakkab kuidagi imelik ja silmad lähevad niiskeks (minuga on alati see häda, et ma satun märja koha peale istuma:)

Kotist - motiivide heegeldamiseks kasutasin erinevaid puuvillaseid lõngasid. Peamiselt S-W Capry ja heegelnõela nr 2,5. Koti sangad on heegeldatud Novita Tennessee lõngast ning sanga kantidena ja põhja tugevdusena leidsid uue elu minu Tommy Hilfigeri teksad.

 Koti voodrina kasutasin miskit halli kangast, mille soetasin Kadaka tee Kangas ja Nööp kauplusest. Voodrisiid see pole, kuna see tundus liiga "lura". Voodril on sisseõmmeldud tõmblukuga suletav tasku.

 Kuna mu viimase 10 aasta õmblemispraktika piirdub vaid käterätikute ja voodilinade palistamisega ja mõne paari pükste lühemaks kohendamisega, siis selle tasku  üle ma olen pea sama uhke kui kogu koti üle.

Pikka aega vaevasin oma pead koti kinnise osas. Luku õmblemine tundus selles kontekstis keerulisena. Magnetsulgur jälle jätab kotisuu piisavalt avatuks, et mõni kurjade kavatsustega käsi sealt minu teadmata sisse pääseks. Heas usus kurikaelu mitte oma teel kohata, otsustasin siiski magneti kasuks. Eile ostetud Moda ajakirjast leidsin oma probleemile vahva lahenduse. Natuke nokitsemist ja siis näitan seda nippi teile ka.

Koti idee on pärit Pitsikuduja blogist ja algne idee siit.

Pätid

Kui keegi arvab, et nüüd tuleb juttu seadusega pahuksisse läinud inimestest, siis tuleb tal kahjuks (või õnneks) pettuda! Juttu tuleb hoopis imekaunitest Muhu sussidest. Seekord ehin oma blogi võõraste sulgedega ning pätid on pärit Maigi aka Sik-Sak'i nõelasilmast.

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et sain talvel aasta vanemaks (mitte, et see nüüd mingi uudis oleks). Vaatamata sellele, et sain ohtralt kingitusi, tundus siiski, et saades NII vanaks on mul õigus ja võimalus ka ise endale kingitus teha. Selline mõte hakkas idanema minu peas, siis kui me Taneliga sünnipäevajärgsel päeval Kuressaares autonina Kuivastu poole keerasime ja sadamasse sõitma hakkasime. Sel hetkel tekkis mul tunne, et vot pätid on need, mida ma endale üle kõige sünnipäevaks ihaldan. Koht oli küll idee realiseerimiseks õige, aga aeg mitte nii väga. Kui sul on jäänud paar tundi praami väljumseni, siis ei ole just parim hetk hakata otsima kedagi, kes teaks kedagi, kellel oleks paar 39 number pätte üle. Korra katsetasime Liiva käsitööpoest kedagi sellist leida, aga see koht oli hoopistükkis kinni. Mõned pätid olid omanikke ootamas ka sadama käsitööpoes - proovisin jalga - ei tundunud omad! Müüja lahkelt lubas, et kui ma annan jalajälje, siis nad kohe teevad mulle just sellised nagu ma tahan. Jätsin jalajälje ja telefoninumbri. Tänaseni pole keegi helistanud, ega pätte saatnud!

Paar kuud hiljem oma lemmik-käsitööblogisid sirvides ja taas Sik-Saki kaunist nõelakunsti imetledes võtsin julguse kokku. Kirjutasin Maigile ääri-veeri oma unistusest! Ja ta oli nõus! Rohkemgi veel-selleks, et tuvastada minu tegelikku jalanumbrit (minu paberile joonistatud jalajälg ja reaalsus erinesid teineteisest 2(!) numbri võrra) õmbles ta valmis nö proovi-pätid ja saatis need mulle postiga. Muide need pätid on ka praegu minu käes ja täiesti saadaval. Seega, kui kellelgi on huvi, andke aga teada!

Jalanumber tuvastatud ja Maigile teatatud jäin põnevusega ootama. Ja siis nad saabusid. Ühel hommikul meie postiljoniga. Sain paki kätte. Tunne oli nagu lapsel jõuluõhtul. NIIII ilusad täpselt parajad, täpselt minu omad ja lisaks kingitus

 ja armas kirjake! Aitäh Sulle, kulla Maigi! Võin öelda, et see on mu elu parim sünnipäevakink! Lisaks sllele, et sain omale kauaigatsetud sussid, sain tuttavaks ühe võrratult toreda, lahke ja sooja inimesega. Tervitused Sulle sinna Võrumaa kuplite vahele ja head nõelajooksu! Loodetavasti kohtume kunagi päriselus ka!

Konksu otsas

Möödunud aasta mais olin sunnitud mõned päevad veetma Tartu Maarjamõisa haiglas. "Sunnitud" on ehk siinkohal vale sõna, sest läksin ju sinna täiesti vabatahtlikult! Selline haiglas olemine on küll sulaselge puhkekodu, sest ma olin nö "vabakäiguvang" - kui päevased uuringud tehtud said olin vaba nautimaks maikuist Tartut. Pean siinkohal tunnistama, et Tartu on igas mõttes rohkem minu linn kui Tallinn. Rahulik, vaikne ja aeg kulgeb seal justkui omasoodu. Ma ei ole viimasel ajal just eriti palju pidanud meditsiiniasutusi väisama (lapsena küll), aga ma olen täiesti kindel, et kohtlemine, mis saab patsientidele osaks Tallinna ja Tartu haiglates, erineb nagu öö ja päev!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Selle aja kui ma parajasti mõne aparaadia all ei olnud või mööda kevadist Tartut ei jalutanud, veetsin ma heegelkonksu ja erivärviliste puuvillaste lõngade seltsis. See armas kirju jakike oli mulle juba ammu ühest soomekeelsest käsitööajakirjast silma jäänud. Ühel hetkel tundsin, et vot just nüüd pean selle jakikese valmis heegeldama! Kellele-veel ei teadnud.

Värvivalikut kohandasin pisut olemasolevate lõngavarude järgi. Heegelnõel oli mäletamist mööda 2,5mm, aga oleks võinud heegeldada 3mm-sega, sest pind jäi pisut jäik. Olen selline kõva käega käsitööline :)

Mõned muudatused tegin kaelakaare juures, sest juhendi järgi heegeldades, oleks sealt küll vaid pliiats läbi mahtunud. Kui ma kunagi veel sellist jakikest peaksin tegema, siis heegeldan kindlasti varrukad ringselt. Varrukaõmblus ei ole nii väikese jaki juures just kaunistav element.

Jakike leidis oma Tuhkatriinu juba esimesel proovimisel -  väike Mia ja rõõmsavärviline jakike olid justkui kokku loodud :) Pildid on tehtud minu roosipeenra veerel ja Mia on tõeline Roosiaia Kuninganna (pardon - printsess) :)

Bianca Marii tekike

Tegelikult oleks pidanud selle postituse kirjutama juba aasta tagasi! Aga siis oli kiire ja siis olid kõik mu möödunud kevad-suvised pildid arvutist kustutatud. Kiire on ikka, aga pildid on nüüd ühe tubli IT-mehe abiga tagasi ühe vahva helehalli jubina peal, mille nimi on väline kõvaketas.

Postituse kirjutamine mõlkus mul tegelikult juba mõnda aega meeles, alates sellest, kui pildid taastatud said. Asi sai otsustatud siis, kui minu postkasti potsatas sõnum Bianca Marii emmelt Marjult - olete ootatud Bianca Marii esimese sünnipäeva tähistamisele...appi, aasta juba!!!

See oli umbes täpselt aasta tagasi, kui me Piretiga pakkisime kahepeale kolm last, piruka, koogi, lilled ja muu hädavajaliku autosse ja suundusime Järvamaale Muru tallu. Muide, ilm oli sama vihmane kui täna, aga meid ootas kohapeal alati rõõmus ja naeratav Marju koos oma pisikese tibuga, kellel siis veel nimegi ei olnud. Nii tutikas oli ta! Ja veel alati külalislahked Kersti ja Ilmar. Tervitused teile sinna Muru tallu!

Kui kahel kallil sõbrannal sünnib nii väikese vahega kaks imearmsat tüdrukutirtsu, siis mida kinkida teisele, kui üks on juba teki saanud!? Muidugi TEKK! Pidasin Piretiga nõu ja kuna ta kinnitas, et tegemist on igati praktilise ja vajaliku esemega, oligi asi otsustatud.

Bianka Marii tekk sai lõkke karva - kollased oranžid ja pruunikas-hallid toonid, vahele isegi natuke tume-tume ploomilillat. Muster sama, mis sellel tekikesel

Palju õnne Sulle, kallis Bianca Marii, mitte ainult sünnipäevaks, vaid kogu eluks!

Käsitöö juttu ka

Et kevadet veelgi lähemale tuua, käisin ükspäev Liannis ja ostsin lisaks nendele lõngadele, mis Liliani tüdrukute kampsunitest üle jäid, veel sületäie rõõmsavärvilisi puuvillaseid kerasid.

Esimese soojaga valmisid mõned prossid, mille südamikeks erinevad pärlid. Prossil on kinnituseks tagaküljel spetsiaalne prossinõel, mis kinnitatud 6-st punktist niidi-nõelaga. Prossid reisivad kevadel Rootsi ja olemasolevatele tuleb kindlasti veel lisa.

Lisaks alustasin veel ühe teise projektiga, mida lõpuni avalikustada veel ei julge, sest valminud on vaid kaduvväike osa sellest.Tahtsin ilusat päikeselist päevavalgust piltide tegemiseks ära kasutada, sestap ei julgenud aega lõngaotste peitmise peale kulutada. Õnneks! Sest eile oli akna taga jälle päris karm ilm.

Laupäeva hommikul motiivide heegeldamisega algust tehes katsetasin erinevaid variante, sest juhend oli inglise keelne ja eepose-stiilis kirja pandud. Ainukesed asjad, mis mulle seal arusaadavad olid, olid numbrid ja needki ei klappinud sellega, mis mulle pildilt vastu vaatas. Proovisin erineva jämedusega heegelnõelu, erinevaid võtteid tagumise õieleherea kinnitamiseks, aga kokkuvõttes ei olnud mul õhtuks ainsatki motiivi, millega ma lõpuni rahul oleks olnud! Olin juba loobumas, kuid kangus sai võitu. Pühapäeva hommikul alustasin uuesti. Seekord edukamalt. Tänaseks on valminud 20 lille 70-st. Long way to go!

Kevadigatsus

Mäletan lapsepõlvest, et igal alal pidi ilmtingimata olema oma lemmik. Lemmiklaul, lemmiklaulja, lemmikõpetaja, lemmikloom, lemmikvärv jne. Aastaajad ka, loomulikult! Kuigi valida on vaid nelja hulgast, siis ikkagi on minu vaieldamatult kõige-kõigem aastaaeg läbi elu olnud kevad. Aasta-aastalt olen õppinud rohkem hindama igatsetule eelnevat. Näiteks tööl käies oli puhkuse-eelne nädal tihtipeale magusam kui puhkus ise. Reede õhtu on märksa mõnusam, kui pühapäeva õhtu, mu meelest. Käsitöö juures naudin eseme kavandamist, lõngade ja värvide valikut ning valmimise protsessi. Seepärast juhtub mul alatasa, et olen kampsuni detailid valmis kudunud paari nädalaga, aga kokkuõmblemine võtab kuid. Detailid valmis, kaob mul huvi asja vastu. Võib-olla on põhjus ka sellest, et kui kokkuõmmeldud kudum ei istu või ei sobi, siis tuleb ju midagi ette võtta. Palju mõnusam on mängida teadmisega, et kõik on veel ees!Siinkohal üks suvine jakike, mis valmis tõesti kiiresti - minu kohta. Alustasin jaanipäeva-paiku ja lõpetasin juuli lõpus. Kudumine ja kokkuõmblemine kõik järjest ja volà! Pildid on tehtud Vilniuses.
                                                      
                                                      

Nii ka kevade juures meeldib mulle enim see hetk, kui lumi on sulanud, kuid rohi ei ole tärganud ja puud on veel raagus. See aeg, kui tärkavad maailma kõige kaunimad lilled - paiselehed. See sooloetendus polle millegagi võrreldav - ümberringi hall kulu ja selle sees need väikesed päikesed! Hetkel, mil puude võrade ümber tekkib heleroheline loor, soovin igal aastal, et mul oleks võim seda ilusat hetke peatada! See aeg on nii lühike, soojematel kevadetel vaid mõned loetud päevad...

Kunagi ütles mu isa, et kui sirel on õitsenud, siis on suvi ka läbi. Parafraseerides seda lauset võiks öelda, et kui puud on lehtes, siis on kevad ka läbi! Nii see õnneks ei ole. Ja, et kevadet pikendada talve arvelt käisime juba kolm nädalat tagasi Oskariga Liblika Poes (loe: Horteses)  omale kevadet koju toomas. Ostsime hüatsinte, priimulaid ja muidugi igasuguseid seemneid.

Möödundnädalases Osooni saates ütles Koržets, et tealve ei armasta need, kel pole kasukat. Ei mäleta enam kustkandi vanasõna see oli, aga kasukat mul tõepoolest ei ole ja talve ma ei armasta. Pigem talun. Ja kui eriti suur igatsus peale tuleb, siis vaatan neid pilte.

 Kohe hakkab soojem ja tahaks näpud mulda pista.

 Selle kevade plaanid hakkavad juba looma: tuleb palju herneid, lehtpeet, redised, porgandid, salat, maitsetaimed ja palju muud. Saialilled tulevad sel aastal koos erinevate kõrrelistega. Nägin ühes ajakirjas pilti - imeilus!

Läänerindel muutusteta

Kuigi siin blogis on pikemat aega vaikus olnud, siis kudurindel on tehtud nii mõndagi. Siinkohal ei saa jälle mainimata jätta seda soome mehe ja jalgratta juttu :) kes teab, see teab ja kes ei tea, siis kokku saades räägin, tuletage meelde. Viimasena valmisid kampsid kolmele õele. Möödunud aastal tegin kampsuni kõige vanemale neist, seda mäletate?

Seekord siis kõigile kolmele.
Kõige väiksem sai omale roosa-pruuni kampsi. See on ühtlasi ka minu lemmik.

Keskmise õe jakike pidi saama roosades toonides. Minu suhe roosaga on teada, seega kudumine oli puhas rõõm.

Kõige vanema õe kampsile valis tüdrukute ema valge ja türkiis-sinise kombinatsiooni. Kaunis ja värske vaatamata sellele, et kui mul kaks varrukat koos varrastel oli, küsis Tanel, et kas ma koon Sipsikut?! No Sipsikust on küll asi kaugel, sest kes kujutaks seda tegelast ette heegeldatud lillede ja pärlitega kaunistatult...

Loodetavasti on kandjatel minu kätetööst palju rõõmu! Liliani tüdrukutele kududes olen puuvillalõngaga pärsis sõbraks saanud.

Detailid

Tibukollased

Kõik sai alguse sellest, et ma olen loomult harakas. Igasugune kirjandus, mis vähegi puudutab kokkamist ja käsitööd võtab mind jalust nõrgaks ja veab enda poole nagu Kunksmoori nõiarohtudest keedetud aur Kapten Trummi. Olen kerge saak toidutegemist ja käsitööd puudutavate raamatute kirjastajatele. Terve mõistus ütleb, et isegi kui ma elaksin 250-aastaseks ei suudaks ma kõiki neid kudumeid kududa ja kõiki neid retsepte läbi kokata. Sellele vaatamata rändab nii mõnigi raamat ja ajakiri ikka jälle mu riiulisse. Tõele au andes tuleb tunnistada, et viimasel ajal olen muutunud valivamaks ja päris kõike enam kokku ei osta. Näiteks puudub mul täiesti tikkimise soolikas ja minu riiulis ei ole ühtegi tikkimisraamatut. Mis muidugi ei tähenda, et mul see soolikas kunagi kasvama ei hakka ja suures tikkimistuhinas kõik vabad kangapinnad näiteks muhu rooside ja arhailise tikandiga ei täitu :o)

Kord kui venna pere meil külas oli, sattus vennanaine Kaidi lappama vanu Novita ajakirju. Sealt jäid talle silma ühed kollased vanutatud sussid. Näitas mulle, et vaata kui ilusad, tahaks omale ka...

Läksid kuud, vist ka aastad. Kaidil oli sünnipäev tulemas. Igaks juhuks küsisin ääri-veeri üle, niipalju aega ju möödas, kas sussiteema on veel aktuaalne. Oli. Mis muud kui vardad sisse ja kuduma. Kahjuks ei ole mul pilti vanutamata sussitest - tõeline Big Foot'i jalanõu :o)

Originaalis oli sussidel kaunistuseks üleheegeldatud ja samuti vanutatud hiigelnööp. Kaidi sussid said pisut edevamad (ühildub minu puhul selle eelpool mainitud haraka-jutuga) kunstkalliskivide ja atlasspaelast lipsudega kaunistet.

8mm varrastega tahaks teinekordki midagi kududa. Tõeline edu-elamus, kui ühe päevaga valmib näiteks kampsun :o) Siiski enim kasutust leiavad minu puhul 2,5 ja 3mm vardad.

Lõng: Novita Huopanen
Vardad: 8mm

Kevadised meeleolud

Paar päeva tagasi pidin siin blogis kurtma hakkama teemal suveaeg ja talverehvid, kuid õnneks ei jõudnud. Peale jääaega saabus siiski suur sula! Meeleolud on aga kevadised juba mõnda aega. Ma olen juba mitmes postituses maininud, et kui oma perele roosat kududa ei saa, eks siis tuleb teiste lastele teha. Õnneks ikka tahtjaid on. Seekord kudusin oma elu esimese raglaani. Pean tõdema, et selle väikese jakikese kudumisel kehtisid vanasõnad - "omad vitsad peksavad" ja "vigadest õpitakse" oi-oi kui mitu korda! Vahest ehk liigagi mitu. Esmalt see, et kui ma tavaliselt koon kõik asjad 0,5-1 mm peenemate varrastega kui lõngavööl antud soovituslik varraste jämedus, siis seekord otsustasin lõngatootjat usaldada ja liigne usaldus maksis kätte. Kehaosa ühes tükis ja varrukadki kaenlaaluse õmbluseni valmis kootud, leidsin siiski, et ma ei ole tehtud tööga rahul ja valmis tükkidest said taas lõngakerad. Valisin peenemad vardad ja otsustasin ka õmbluste kasuks, ehk siis kudusin kõik tükid eraldi ja lõpuks õmblesin kokku. Vot ei istu mulle see ühes tükis kudumine! Lugesin küll Krista blogist, kuidas ta mängleva kergusega kõik tükid üksteise järel vardale lükib ja siis koob nii raglaani kui ka kaelaaugu kahandused ühe hooga. Lugedes tundus imelihtne, aga praktikas täiesti teostamatu - minu jaoks! Silmused venisid välja, varrukas ei mahtunud vajalikku kohta ära ja veel tuhat jama! Kunagi kindlasti proovin uuesti seda metsamõistatust ahendada, aga minu esimene raglaan on õmblustega. Värvid on kampsuni omaniku emme valitud ja minu arvates imearmas kombinatsioon. Bordoo on vaieldamatult üks minu värvilemmikutest nii ehk naa. Ja lõpuks nööbid - need pidid olema lapsele mugavad käsitleda, aga kui ma neid nööpe Karnaluksis nägin, siis teadsin ma kohe sel samal hetkel, et kampsun peab saama endale just need nööbid! Ja lõpuks detailid - elu ju pisiasjadest koosnebki! Selline ta siis sai. Nüüd ootan hingevärinal, et kamps omanikule meeldib ja paras on!